***

Pealkirjata järjejutt – osa 1

Oli masendavalt vihmane päev. Justkui sajaks taevast alla kogu maailma pisarad ning kõik teadsid, mida ma parasjagu läbi elan. Ma ei suutnud seal enam olla. Kuigi mu õde vajas mind ja nüüdsest olin ma tal ainus, kellele toetuda ja loota, siis ei suutnud ma seal enam sekunditki olla. Kuidas keegi saab üldse minult oodata, et ma olen tugev? Isegi, kui ma olen olnud võrreldes Lisaga palju tugevam inimene meie peres, kes omab alati selget mõtlemist, kes on otsusekindel, julge ja kõigeks alati ette valmistunud, kes leiab alati kõigele lahenduse ning väljub igast olukorrast võitjana või vähemalt sirge seljaga, peaksin nüüd olema täpselt samsugune? Isegi nüüd?

Mu telefon heliseb. Pistan käe sügavale dressika taskusse ja tõmban selle sealt välja, ekraanil vilgub helistaja nimi: “Tädi Carolin.” Ma ei vasta sellele. Panen telefoni hääletu peale ning lihtsalt olen. Ma ei suuda rääkida kellegagi. Ma tahan olla üksinda. Ma tahan üks kord elus ometi olla nõrk, nutta, olla haavatav… Kuidas ma saan olla tugev, kui olen just matnud oma vanemad?

Telefoniekraan helendab. “Kerry”. Minu üks parimaid sõbrannasid. Ta helistab korduvalt. Ma ei vasta. Natukese aja pärast saabub temalt sõnum: “Emily, kus oled? Me muretseme su pärast! Lisa vajab sind! Palun tule koju!”

Aga ma ei suuda sinna minna. See ei ole enam minu kodu. Kõik need mälestused. Ema ja isa. Maja, kus nad meid kasvatasid… üles… või õigem oleks öelda siiani. Ma ei taha sinna minna. Ma tean, et kui lähen, rebivad mälestused minus kõik veel rohkem katki.

Mul oli valus vaadata, kuidas Lisa oli matustel nii murdunud. Nii katki. Nii mitte üldse tema. Mu väike õde on olnud alati meist kahest see “nõrgim”. Alati väga emotsionaalne, annab kergesti alla, kõikuva enesehinnanguga. Aga nüüd… surnuaias, ema ja isa haudade kõrval oli ta täiesti katki. Kildudeks. Ma nägin oma vaimusilmas, kuidas ta miljoniks tükiks lagunes. Mul oli seda nii valus vaadata. Lisaks sellele valule, et olin kaotanud oma elu kõige kallimad inimesed. Mida me ilma oma ema ja isata peale hakkame? Mis meist saab?

Istun veel mõned tunnid mere ääres liival ja tunnen, kuidas vihm mind läbimärjaks sajab. See on nii hea, nii vabastav. Täpselt nagu kogu lein voolaks minult maha. Ainult, et hetkega on kogu valu tagasi.

Üks hetk kuulen, kuidas kuskilt kaugusest keegi mu nime hüüab: “Emily!”

See on Marcus. Minu poiss-sõber. Ta püüdis mind takistada, kui tahtsin pärast matusetseremooniat lihtsalt ära minna ja olin temaga nii ebaviisakas. Aga ma ei hoolinud tol hetkel.

Tõmban dressika kapuutsi pähe ning teesklen, et olen nähtamatu.

“Emily, ma olen sind igaltpoolt otsinud!” istub Marcus minu juurde ning paneb käe mu ümber.

Ma ei vasta. Ma lihtsalt olen vait.

“Räägi minuga, palun.” palub ta, minult kapuutsi peast ära võttes.

“Oh, Emily…” kallistab ta mind, kui näeb, kui ära nutnud ma end olen.

“Ma ei suuda, Marcus.” ütlen ma.

“Ma ei suuda olla tugev. Mitte praegu. Ma kaotasin oma vanemad. Ma ei jaksa olla tugev ja ma ei jaksa olla Lisa jaoks olemas.” jätkan ma.

“Seda ei olegi vaja…” vastab Marcus, kui ma ühtäkki püsti tõusen ja enesevalitsuse täiesti tühja koha pealt kaotan: “Jah, on! Te kõik otsite mind, et ma oleks Lisa jaoks olemas. Aga mina? Kes minu jaoks olemas on? Ma olen ka inimene. Ma olen alles laps ja ma kaotasin oma vanemad! Kes on minu jaoks olemas?!”

Marcus astub sammukese lähemale: “Mina.”

Ma vaatan mere poole. Pisarad hakkavad mööda mu põski alla voolama.

“Ja tädi Carolin.” ütleb ta uuesti.

“Jah, tädi Carolin. Ta elab teises maailma otsas, kuhu meie Lisaga peame ka minema. Kas sa seda tahadki?” pulbitsen vihast.

“Ei…” ta astub otse minu ette, võtab mu näost õrnalt kinni ja vaatab mulle otse silma.

“Aga mis siis saab?” küsin ma ja peidan oma näo tema rinnale.

Ma armastan Marcust. Me oleme koos olnud juba kolm aastat ning näen meie tulevikku koos. Ta on olnud alati mu jaoks olemas, mind toetanud, mind julgustanud, mind aidanud. Ma arvan, et see, miks ma olen nii tugev inimene, on suuresti tänu talle. Ta on mind õpetanud olema tugev.

Mu vanematele meeldis ta algusest peale. Head hinded, laitmatu käitumine, viisakas, härrasmehelik. Mida veel ühest 19-aastasest noormehest tahta, eksole?

Tulen oma mõtetest tagasi ning vaatan Marcusele otsa: “Ma armastan sind, sa tead ju seda?”

“Muidugi ma tean, Emily. Ära minu pärast praegu üldse muretse.” vastas ta, härrasmehelik nagu ikka.

“Ma tahan koju minna.”

“Lähme, ma viin su koju, kõik ilmselt muretsevad juba.” vastas ta ja läksime tema autosse.

Sõit koju oli üsna lühike ja autos valitses vaikus. Kui me juba kodu lähedal olime, nägin siniseid-punaseid tulekesi vaheldumisi vilkumas.

“Mis toimub? Sõida kiiremini!” läksin ma paanikasse ja Marcus lisas kiirust juurde.

Kohale jõudes tormasin autost välja ja otse tuppa, kus ees ootas tädi Carolin. Ta kõndis närviliselt elutoas edasi-tagasi, telefon käes.

“Kus sa olid?” küsis ta närvilisena.

“Ma olin… mis juhtus?” küsisin, peaaegu nuttes.

“Lisa..” vastas ta, silmad pisarates ja punased.

“Mis? Mis temaga on?” astusin sammu lähemale.

Vaikus.

“Kus ta on?” küsisin uuesti, sammuke jälle tädile lähenedes.

5 thoughts on “Pealkirjata järjejutt – osa 1”

  1. Olen ka nõus,et kirjutad väga hästi. Nagu oleks mõnda raamatut lugenud,üli põnevat raamatut📖📚 . Super . Ootan põnevusega jätku nüüd 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga