Minu jaoks on jõululaupäev püha. Teised päevad on lihtsalt kalendris punaselt märgitud, mõnel töölt vaba ja nendel päevadel reeglina ei näe telerist seebikaid vaid pühadeteemalisi filme ja sarju.
Me leppisime sellel aastal täiskasvanutega kokku, et omavahel kinke ei tee. Küll aga saavad lapsed kingitusi, sest kogu pakkimise-kinkimise-lahti rebimise mõte ongi just selles, et näha nende pisikeste emotsioone.
Tänavu juhtus meie kodus kuuse asemel olema.. tühi koht ja väike puidust lauake, sest läksime oma valikutega jumala võssa. Esimesena ostsime kasutatud kunstkuuse. Panime kokku ja nägi jõle näru välja. Natuke kohendamist ja midagi sai siiski päästa. Küll hakkasid aga koer ja kassid seda korduvalt ümber ajama, jõuluehteid ära tirima ja lõpuks hakkas mulle närvidele käima, et see üldse olemas on ning andsin tasuta ära. Et jumala eest kiiresti lahti saada!
Teise kuusena (wannabe jõulukuusena) tõime tuppa päris puu. Metsast. Maksime ka ja puha. Lõpuks selgus, et tegu on männipuuga ja ega seda ka loomad rahule ei jätnud ning lõpuks oli jube hõredik alles puust ja otsustasin sellest loobuda. Pähe tikkus lõpuks mõte osta kunstkuusk. Madal, kohev, ilus. Aga siis mõtlesime, et milleks.. üheks õhtuks? Pole pointi. Me ei ole inimesed, kes jaanuari alguseni tahaks seda puud toas hoida.
Jõuluhommikul olid kingid ilusti elutoas ja lapsed ei jõudnud ära imestada, et jõuluvana nendeni sellel aastal jõudis. Hendrik on 5-aastane. Umbes 3 aastaselt kaotas ta usu jõuluvanasse, sest ta sai lapsepõlvetrauma, kui issi endale jyskist ostetud räbala selga tõmbas ja jõulumeest mängida otsustas. 😀 Õnneks olen ma suutnud selle usu taastada.
Hendrikule kinkisime kolmekordse parkimismaja koos autodega. Lisaks veel ralliautode komplekt, kommikott ja üllatusmune hulgi. Raimond sai khuuli tööriistakohvri, mille saab lauaks ehitada ja igasugused tööriistad lauaseina külge riputada, et mugavalt asju parandada. Ka tema sai lisaks ralliautode komplekti, kommikoti ja mitu-mitu üllatusmuna.
Härra töö poolt said nad üliarmsad kommimajakesed, milles olid komme ja meepurgike. Kui kommid ja mesi söödud, saab need majakesed õue rippuma panna ning linde toita. Kuigi see vist väga inimlik ei ole.
Vanaema ja vanaisa tegid oma kingid juba ära neile eelnevalt.
Kuigi täiskasvanud omavahe kinke ei teinud, otsustasime härraga viimasel hetkel, et siiski tahaks vähemalt teineteisele midagi kinkida. Mina sain endale swarovski kristalliga kaelakee, mida ma kannan igapäev. Ma armastan kanda ehteid ainult juhul, kui nad omavad mingit tähendust.
Meil traditsiooniliselt täiskasvanud teevad loosipakid ning lastele kogume tädide-onude poolt raha
(lapsevanem ostab siis kingi). Minu kingikotid sisaldasi kõike, mida elus vaja (röster, kosmeetikat, maiustusi, vitamiine jne). Lapsed olid selaastal vist väga eeskujulikud , kuna kinke said kumbki 5-6. (aga need siis kõik-kõik kokku loetud kõikide poolt). Vanem poiss sai Bruderi suure tuletõrjeauto, pusle, maiustusi, vitamiine, plasteliini jne. Väiksem poiss sai parkimismaja -häältega, raamatuid, pusle , ka vitamiine ja maiustusi, mängutelefoni jne pudi-padi. Saime kamba peale ka päris palju küünlaid, super…mulle meeldib küünlaid põletada.
Kokkuvõttes olid vahvad peod siin ja seal. Kingitused mõnusad ja igati vajalikud.
Miks lindude toitmine inimlik ei ole?
Kas sa ei tee kuusel ja männil vahet?
Pimedas metsas vist silm eksis. 😀
Meil oli eelmine aasta mänd toas 😀 käisime ka RMK kaudu metsast toomas. Pimedas tundus samuti, et on kuusk. Aga ausalt ma olin nii rahul, sest okkaid ei kukkunud nii nagu kuusega ja palju efektsem oli 🙂