Nii, ma hakkasin seda postitust “kirjutama” kaks päeva tagasi ja nüüd ma jõuan alles siia midagi kirja ka panna. ?
Nimelt tegin ma seda alguses õues, aga teate ju küll – soojad ilmad, lapses ringi kilkamas ja blogimine. Need ei ole üldse ideaalne kooslus, sest blogimise asemel mängisin ma lastega kulli ja kirjutamisest ei tulnud midagi välja.
Aga tuleme nüüd meie puhkuse juurde. Ilmselt ei jäänud kellelgi märkamata, et me käisime lastega Saaremaal puhkamas. Okei, lapsed ja puhkamine ühes lauses ei sobi üldse kokku, aga teeskleme, et just nii see kõik oli.
Me oleme kodus palju remontinud ja see on niiii palju stressi tekitanud, et mõneks ajaks sellest kaosest eemale saamine oli tegelikult puhkus. Isegi, kui lapsed kaasas olid.
Sõitsime me Saaremaale, Rommi puhkemajja, mis asub saare kauges nurgas, üsna mere ääres, aga paksu metsa sees – täielik idüll.
Kodus oli remont just sealmaal, et võisime endale natuke aja maha võtmist lubada. See aja maha võtmine juhtus täpselt just sellel nädalavahetusel olema, kui Geidul ja Raimondil ka sünnipäevad olid, seega oli Saaremaale sõit ideaalne – saime lihtsalt olla ja veel perekeskis sünnipäevi tähistada.
Puhkemajas on avatud köök-elutuba, saun, nn majapidamisruum, vannituba, wc, neli magamistuba ja tõsimeeli, võta ainult oma söök-jook, hügieenivahendid ja mine puhkama. Seal on tõesti peaaegu kõik olemas – v.a eelmainitud asjad.
Seest on kõik nii nii ilus, mõnus ja hubane. Tundsime end tõesti nii koduselt – koristasin, tõmbasin tolmuimejaga põrandaid, pesin nõusid. Jah, elementaarsed asjad, aga nt ostis Geit hulga papptaldrikuid ja -nõusid meile sinna kaasa, et ei peaks sealseid nõusid kasutama ja pesema, aga kui mulle vaatab selline söögilaud vastu, kuidas ma siis serveerin perele sööki pappnõudele?
Ilmselgelt ma tahtsin ühtse perena süüa kõik koos laua taga ja lihtsalt nautida.
Väljas oli kaks terrassi – ühel diivan, tugitool, laud ja kiik. Teisel lauake, toolid ja võrkkiigeke, kus lebotada.
Veel on õues selline lisa terrass/varjualune, kus saab grillida ja tünnisaunas mõnuleda. Viimane oli kindel laste lemmik. Nad sulistasid seaö kaks õhtut järjest.
Esialgu pidime minema kolmeks päevaks ehk reede, laupäev ja pühapäeval juba koju tagasi, aga laupäeva õhtul tekkis selline… “ei taha üldse veel ära minna” ja nii pidasin ma väikesed läbirääkimised ning saime kuni esmaspäevani jääda. Ja muide, Geit tuli sellele mõttele, et võiks veel üheks päevaks jääda ja tal ei tule kuskil kunagi sellist ideed, seega see koht on midagi väga erilist.
Muidugi ei istunud me kõik need päevad seal metsa sees majakeses. Laupäeval käisime ringi sõitmas, erinevatel pankadel, mere ääres ja avastasime lihtsalt huvitavaid kohti looduses. Pühapäeval käisime Kuressaares lossihoovis jalutamas ja rannas mänguväljakul mängimas. Väsitasime lapsi. ?
Ütleme nii, et 100% me läheme sinna tagasi. Küsimus on lihtsalt selles, KAS KOOS LASTEGA. Ja ma tean sellele ka kohe vastust öelda – EI. Lastega on sellises kohas pigem pingeline olla – vaja jälgida palju palju rohkem kui kodus, sest mul on sellised elavad, ringi möllavad, igast ideid pidevalt genereerivad lapsed, kes pudelis ka paigal ei püsi. Seega võite ette kujutada, kuidas ma seal “puhkusel” enamus ajast ringi jooksin ja kamandasin, et “eiiii, ära viska seda sinna” või “palun ära näpi seda!” või “palun ära uputa oma venda!” või “palun ärge hüpake sipelgapessa!” jne jne.
Lastega võib ka muidugi vahel käia. Nemad ju tahavad ka vaheldust saada. Lihtsalt ärgem nimetagem seda siis puhkuseks, eksole. Pigem on õige termin: kodune elu väljaspool kodu.
Panin igaks hommikuks endale varem äratuskella, et saaksin seda rahu ja vaikust nautida. Ilmaga meil tõsiselt vedas ja seal metsa vahel oli null tuult, seega võisime vabalt õhtu kella kümneni t-särgi väel ringi lipata. Tõsiselt suvine ilm oli.
Mina võtsin isegi oma kohvimasina kaasa, et saaksin igal hommikul oma lemmikut lattet nautida.
Saaremaa aga mulle väga meeldis. Olin seal esimest korda ja see oli suurepärane. Nagu teisel planeedil oleks üldse. Loodus on palju ilusam, õhk palju värskem ja selline palju parem tunne oli kohe hinges.
Muidugi see õhu koht oli veitsa liialdus, aga blogijate thing, you know.
Me kõik jäime väga rahule ja kui me seal olles kuhugi sõitma hakkasime, muretsesid lapsed ega me veel ära ei hakka minema. Esmaspäevaks aga oli kõigil tsipa koduigatsus juba peal ja koju jõuda oli päris mõnus. ?
Koer, kassid ja jänes olid kodus. Mul õde hoolitses nende eest. Kes huvi tunneb. ?
Ja siia lõppu lisan veel pildikesi:
Küsimus, palju selline reisi umbes maksma läheb? 🙂
Kui sa mõtled puhkemaja majutust, siia rommipuhkemaja.ee on kogu info olemas 🙂
Miks pereema nii pekine on?
Keegi peab peres see pehmem pool ka olema ?
Ilmselgelt olete väga intelligentne inimene. Mul on isegi seda küsimust lugeda piinlik, mida te ise siis veel peaksite tundma?
Issand jumal, kuidas saab sellist asja üldse kirjutada. Kas Sul on kade meel, et tema on oma kehas õnnelik ning rahul oma eluga. Minul on Jane üle väga hea meel. Jane on rahul oma eluga. Ta ei peagi olema meie jaoks 2 konti ja parfüümihais. Ta peab olema õnnelik ja nautima seda elu täiel rinnal ( kui mainida, kas on ikka õnnelik, kui masendus ligi hiilib. Vahel hiilib meile kõigile masendus ligi. Jane on sellest üle. Sest ta on tugev. Ainult tugevad saavad hakkma siin elus. Ja see naine saab suurepäraselt hakkama).
❤❤❤ nii armas oled! Aitäh 🙂
Õelusel ei ole piire. Madal, väga madal. Pigem oleks pekine kui selline ,,midasülgsuhutoob maailmanabast” indiviid.
Mul on sellest Annelyst väga kahju, et ta nii õel ja nii kibestunud inimene on, et sellist kommentaari üldse panna. Mul ei ole isegi pähe tulnud kunagi mõttesse panna, et miks perenaine nii pekine on. Janel on väga ilusad vormid. Ja ärgem unustagem, et see naine on neli last sünnitanud. Sellise elutempoga mul tekib küsimus, millal ta üldse trennis peaks käima. Maja, laste eest hoolitsemine, laste transportmine, toidu tegemine ja see kõik võtab tohutu ajal. Koduõpped oli, kooliajal veel kui koduõppes pole, nüüd tulevad koosolekud jne, pluss enda blogi. See naine on väga tubli. Ja õnneks piisavalt tubli, et teab, kuidas sellistesse õelatesse kommentaaridesse suhtuda. Tunda kaasa sinusugusele, et sa nii õnnetu oled, et pritsida sellist mürki. Kasvatusepuudus on Teil kahjuks naine. Kurb. Pole õpetatud austama inimesi, aktsepteerima inimesi sellistena nagu nad on. Ilmselt on ta kade, sest ainus reis, mida ta endale lubada saab on Maxima tualettidesse(kuigi tegelikult on mul siiralt kahju inimestest, kes endale midagi lubada ei saa, kuid selline lihtsalt on elu, et kõigil pole samad võimalused, kõige tähtsam siiski, et nad ise oleks enda eluga rahul).