Mul seisab siin mustandites üks poolik postitus sellest, kuidas rasedus paneb suhteid nn proovile. Vaene kõhuelanik, ise pole sündinudki ja juba veeratan kõik probleemid tema kaela. 😀 Tegelikult ma otseselt teda ei mõtle nendes hädades vaid kõik need hädad ja probleemid on ju normaalne osa rasedusest.
Härra läheb pealinna paariks päevaks ja selle asemel, et ma tema küljes ripuks ja viimaseid suudlusi-kallistusi jagaks, sest kaks päeva on ju nagu kaks aastat, utsitan mina tagant: “Millal sa juba lähed? Ega sa vahepeal koju ei tule? Pole ju mõtet tulla, mis sa ikka tuled siia!”
#aastanaine
Tegelikult on mul selle raseduse ajal hormoonid ikka korralikult möllanud. Ma ei mäleta, et ma oleks selline riiukukk esimese või teise lapseootusega olnud. Ma üldse ei imesta, et härra oma seitset asja pole haaranud ja minema jooksnud. Samas.. kuhu tal ikka joosta oleks eksole? 😀 Minust ja lastest ta niikuinii ei pääse.. ja ega ta kaugele ei jõuaks. 😀
Raseduse alguses lahistasin ma koguaeg nutta. Küll sellepärast, et meil polnud lambikuplit ja teine kord ajas mind laes olev vahtplast nutma.. ja.. ütleme, et neid asju on sadu, mis mind nutma ajanud on. Ilgelt mõtetud asjad ka veel. Aga iga päevaga läheb asi paremaks.
Ma ei tea, miks on nii, et hormoonid keeravad mind mehe vastu üles. Väga paljusid naisi, muide. Nii palju, kui ma lugenud olen. Ju siis pole kedagi teist süüdistada.. või kellegi muu peale kuri olla. Või ei julge oma tegelikku hullust võõrastele näidata. 😀
Aga õnneks ma olen hetkel oma hormoonidega nii sina peal, et ma mõistan, mille peale on ok solvuda ja mille üle on normaalne pisaraid valada.. See intensiivsem ja emotsionaalsem periood on möödas ja suudan kõike kaine mõistusega võtta. Samas, kes selles süüdi on, et mu hormoonid möllavad eksole? Mees on! Pistis mu paksuks, siis kannatagu! #nali
Hullem on veel ees! Sünnitus! Ma mäletan, et esimesel sünnitusel ma karjusin küll mehe peale, et miks ta mulle selliseid põrgupiinasid tekitas.. Ja et miks ta mind kuidagi ei aita. Mida sa passid niisama? Tee midagi! Teisel olin ma nagu uinuv kaunitar Shreki multikast, kes koguaeg magama vajus… Ja kolmas… mine sa tea, kuidas see saab välja nägema. 😀
Meie, naised, peame küll 9 kuud enda sees uut inimest küpsetama ja sellega kaasnevaid probleeme ning hädasid taluma, aga mehed on sealjuures parimad toetajad! Nad annavad meile lapse, nad toetavad meid (enamikel juhtudel) ja nad kannatavad kõiki meie tujusid. Ja on meile toeks sünnitamisel, kannatades ära kõik, mis me neile ütleme ja teeme seal ja mis peamine.. mida kõike nad seal nägema peavad. 😀 On ju nii?
Minu mees saab küll tunda milline ma olen . Aga önneks ta vabarahu ise.
Noh, võin omast kogemusest (kahest rasedusest) öelda, et midagi määravat ka meie suhtele pole see hormoonide möllamine teinud. 😀 Mees kannatab ära ja annab andeks. 😀
Mina teise rasedusega olin ikka täis hull! Muidugi olgem ausad, ta oli teadlik, et ma pole inimene, kes armastab lapseootel olla ja seda nagu päriselt ka! Minu jaoks on see ülim katsumus ja mina seda ei naudi!
Ma imestan, kuidas ta seda kôike talus…või no mis tal üle jäi, aga kuidas ta suutis selle juures veel nii rahulik ja adekvaatne olla!!
MEDAL JA KARIKAS TALLE!
Ja ta oleks nôus ka kolmada lapsega?????!!!!!!!???
Mônel on ikka elevandi kannatus ma ûtlen :)?
Olen ka hetkel rase.
15 nädalat sai täna ja mees ütles et mu tujud on nii kohutavad et ta ei tea mida oodata.
Kuna ma oskan vene keelt hästi ja ta ise ka oskab natuke siis ükspäev nagu meelega küsis mu käest ühte lauset vene keeles ja sõnastas seda meelega valesti ja siis hakkas naerma ja ütles et nägi mu pilgust kuidas ma kolm korda suutsin end tagasi hoida ja jälle vihaseks saada.
Minu jaoks polnud see naljakas, aga see hetk kui ta naerma hakkas, naersin ka ise ?
Ta vahest meelega mängib mu tujudega.
Töölt koju hiilib alati vaikselt uksest sisse kuna kardab et hakkan nugadega loopima ?
Ohjaa… täitsa hirm tuleb peale lausa, mōeldes sellele, MIDA mees peab seal sünnitusel nägema….. ? Vaene inimene.. meie pühendume vaid ilmselt valule ja jumala savi,kuidas me välja näeme või mida täpselt sealt alt väljutame?
Sünnitan septembri alguses, kardan juba, kas mees paneb otse sünnitusmajast viimaselt korruselt peakat või……. ?
Mul mees viimati käis kaasas kui sünnitasin ja suutis mind välja vihastada oma ainsa lausega mis siiani ajab mind tigedaks.
Lauseid oli: ah mis sa ajad, ei olnud see sünnitus midagi nii raske. Nii lihtne ja kerge.
Kuigi kui aus olla, see oli mu elu valusam sünnitus, esimene oli kergem, kordades.
Esimese raseduse ajal käisid mul tunded koguaeg üles-alla. Ma koguaeg nutsin ja kiskusin tülisid üles. Ütlen ausalt, ma ise pakkisin ühe tüli ajal asjad kokku ja läksin õe juurde.(sama päeva õhtul olin mehe kaisus tagasi). KÕik tülid olid mõtetud, kuid suutsid meid mõlemaid emotsionaalselt nii välja viia. Me tülitsesime-leppisime-tülitsesime-leppisime. Mingil määral on see meie suhet ka mõjutanud, kuid oleme endiselt koos.
Mees ütles, et ma olen mingi hullumeelne vist. Riiukukk kindlasti-kuke aastal sündinud ka 😀 😀
Teine rasedus oli imeline selles mõttes, et selliseid riide polnud. Eks võib olla seepärast ka, et rasedus oli keerulisem. 24.ndast nädalast olin pideva jälgimise all, kuna kõht kiskus pidevalt toonusesse. Neid võiks nimetada isegi tugevateks krampideks. Ja mitte üksikuid kordi vaid pidevalt. Olin isegi haiglas mõnda aega jälgimise all. Mõeldi ka sünnituse peale ehk taheti lapse kopse sündimiseks ettevalmistada, aga õnneks kõik hakkas siis laabuma. kramplike kokkutõmbeid jäi vähemaks , KTG näitas väga harva midagi, kuigi alati siis lõpetaski laps mässamise. Nii kui kodus tagasi, sisi läks lahti 😀
Hädasid oli, aga mõlemad lapsed kandsin ikak üle tähtaja ja mõlema puhul sain ka kätte esilekutsumise lehe, aga nemad otsustasid siis just paar päeva ennem ära sündida. Esimene 8h ja teine 5h 🙂