Jupp aega tagasi käisin teist korda arstil, täpsemalt ämmaemanda juures ja võtsin rasedusega nn ametlikult arvele. Enne vaatasime ultrahelist ka meie krevetibeebit ja temaga on kõik korras. Ma samal ajal seal lamades vist taipasin lõpuks, et ma olen päriselt ka rase, naersin enda ette ja mõtlesin, et ma olen ikka puhta hull, et JÄLLE olen nõus seda asja läbi tegema. 😅

Veel rohkem mõtlesin ma siis sellele, kui hakkasime ämmaemandaga koos rasedakaarti täitma ja ma pidin ütlema kõigi eelnevate laste sünniajad, kas rasedus oli norm, kuidas sünnitus läks, palju kaalus jne… Siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, päriselt ka v. 😅😅

Et kuigi ma siin kirjutasin alles, et selles pole midagi erilist ja suurt asja ei taha teha, siis tuleb tõdeda, et siiski on megaeriline tunne. Olgu see siis juba minu viies rasedus ja laps.

Aga ei, lapsed on lahedad. Ma saan hakkama, pole hullu midagi. Mu kogemus näitab, et mida suurem vanusevahe on, seda lihtsam on ja ma olen juba üsna proff sellel alal, ma ütleks.

Siiski me lubame käsi südamel, et see laps on tõesti viimane. 😅 Ma tean, et te ilmselt kahtlete selles lubaduses, aga päriselt. Siis on tõesti kõik nende asjadega. Kas Geit teeb snipsnip või mina lasen teha naksnaks. Ma Geidu eest muidugi rääkida ei saa 100%, aga me oleme seda arutanud ja vähemalt ma olen küll enam kui kindel, et lasen ennast ära naksitada.

Ämmaemanda vastuvõtul oli mul vererõhk kõrge ja kuigi ma ise arvasin ning ka ütlesin, et see on ajutine, st et kui ma kuhugi lähen, siis ongi rohkem ärevust sees, aga pidasin hiljem vererõhku päevikut – mõõtsin iga päev 3x päevas ja tuleb välja, et vererõhk on mul püsivalt kõrge, mistõttu kirjutati mulle välja tabletid.

Ma mäletan, et Adeelet oodates oli mul ka lõpus vererõhuga probleeme ja olin lausa isegi haiglas selle tõttu, aga samas, nelja lapsega, tol ajal siis kolmega, ongi vererõhk normaalsest kõrgem, selles küll midagu veidrat olema ei peaks. 😅

Nagu, vaadake… esimesel pildil oli ta nagu krevett ja nüüd hakkab täitsa inimeseks vaikselt muutuma. 😍