Ma ei ole siia jõudnud täpselt kaheksa päeva ja tegelikult haun ma peas pisikest plaani blogimises paus teha. Just sellepärast, et ma tunnen kohustust tulla siia ja midagigi postitada, aga need klaviatuurist välja imetud postitused on kõige jubedamad. Lisaks tahaks muuta oma blogi kujundust, sest viimane on kergelt kopa ette visanud.
Mäletate, ma kirjutasin üks aeg sellest, kuidas ma tuvid rõdult välja kupatasin ja viimase hubaseks istumiskohaks tegime? Kui ei, loe siit (link!). Tookord otsusasime oma hinge ja südant sellesse mitte nii väga palju panna, muuta kiiruga koht mugavaks, et seal saaks lihtsalt niisama lebotada. Nüüd aga mõtlesime, et võiks ikka vana värvi seinalt maha kraapida, uuega üle võõbata, põranda samuti üle värvida, sest kui tuvid sai sealt välja aetud, oli seal reaalselt nende sitta nii palju, et härra viskas teist lausa lumelabidaga välja. 😀
Nii me võtsimegi ette tee ehituspoodi ning ostsime valget värvi, vajalikud tarbed värvimiseks ja värvi maha kraapimiseks ning tegime rõdu tühjaks. Tegime kõike koos, et oma ühine hing sellesse ettevõtmisesse panna.
Hendrik ja Raimond tahtsid igal võimalikul viisil aidata. Olgu siis selleks pintsliga plätserdamine, enda värviga kokku tegemine või midagi muud. Fakt oli see, et nad tahtsid kohal olla ja midagi teha.
Egas seal midagi suurt polnudki vaja teha, vana värv maha, uus peale ja lausa mitu kihti. Aknaraam ja uksepaled. Ja selleks korraks oligi kõik. Panime mööbli tagasi ja mõtlesime, et las nii ollagi. Valge muutis rõdu kohe avaramaks ja palju kaunimaks. Päevi hiljem tulime aga ideele, et võiks siiski põranda ka üle võõbata, tume halli värviga, sest see oli ikka oi kui kole. Samas mõtlesin, et kes seda põrandat ikka vahib. Aga siiski, we did it! Ja kui juba põranda korda tegime, siis pihustasime hõbedase spreiga aknapleki ja metallribad mõlemal pool seina üle. Muideks viimastele saab kinnitada pesunöörid, et õues riideid kuivatada.
Minu meelest sai tulemus väga kena. Palju hubasem on seal kohe olla ja täna magasin ma oma õndsat lõunaund seal. Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma suutsin, sest autotee on kohe maja lähedal, ju siis oli uni sellest mürast suurem.
Siis kui ta vahepeal “valmis” sai 😀
Ja lõpptulemus oli selline.
Seoses rõdu renoveerimisega ja asjaoluga, et ma naine olen, siis tahtsin ma üldse kodule pisut ilmet juurde anda ja mind hakkasid huvitama erinevad sisustuselemendid. Näiteks punutud korvid. Härra meisterdas mulle vannituppa smurfikestega kasti, kus ma sain enda meigiasju ja muud pahna hoida, mis võiks omada kohta vannitoas. Mina aga mõtlesin, et see kast on küll väga armas ja siiski härra (naljahoos) meisterdus, aga ma tahaks sinna midagi ilusamat ja kodusemat. Ma otsisin umbes kuu aega endale sobivas hinnaklassis korvikest, aga ei leidnud. Pisikese kökatsi eest taheti juba pea 10 eurot ja väga ei raatsinud seda välja käia. Mõtlesin juba smurfikestele truuks jääda ja käega lüüa, kui üks õhtu külastasime Lasnamäe Centrumi Rimi. And thank god, we did it, sest ma sain sealt üsna suured punutud korvid ja ainult 2eurot tüki eest. Üldse ei tahtnud neid sealt rohkem krabada ju, aga mul pole neid kuhugi panna. Üks läks uue tv alusele ja teine vannituppa. Sellest pisut suurem maksis 3 eurot ja suurem kui A4 maksis 4eurot. Mingi lõpumüük ilmselt.
Neid heledaid vaatasin ma Maximas, aga ei suutnud nad mu südant võita. Kuidagi liiga külma ja tavalise olekuga.
Noh ja kui juba ehituspoes olime, siis vaatasime erinevaid lilli ka. Meil on rõdul lillekastide kohad ja mõtlesin, et miks mitte sinna midagi värvilist istutada. Bauhausis oli hea pakkumine õuelilledele ja nii ma neid sealt kottide viisi haarasin. Ühele poole kollased ja teisele oranžid.
Kui asi läks lilledele üle, siis mõistagi mõtlesin ma ka nendele taimedele, kes mul juba kodus olemas on ning suuremat potti vajaks. Bauhausist soetasin ma endale ühe laheda toataime, mis on mul ema kodus olemas ja see on nii suureks ning võimsaks kasvanud, et ma tahtsin ammu endalegi sedasamust taime muretseda. Mina sain küll beebikese, aga küll ta kasvada jõuab. Soetasin talle suurema ja ilusama poti. Sama tegin ühe teise toalille puhul, mille ämm mulle kinkis. Valiku tegin rõdul olevate patjade põhjal, sest see lilleke elutseb seal hetkel.
Oeh kui rahul ma olen. Nipet näpet oleks vaja veel teha, näiteks kardinatega midagi ette võtta, sest kole hallid on teised selle valge seina kõrval. Ja euroalused on natsa liiga kõvad, et võibolla kunagi selle karvase valge katte alla midagi pehmendavat muretseda. Põrandale tahaks midagi paremat muretseda, kui seda on need kaltsuvaibad. Ajutine lahendus, mis silma nii väga ei kriibi.
Ei anna vôrreldagi… Supper! ?
Väga ilus muutus 🙂
Väga ilus muutus 🙂
Kust see lauake pärit on ?
Tulemus on tõesti nii palju parem! Mulle isiklikult kaltsuvaip meeldib, lihtsalt võiks pikem olla. Euroalustele muidu müüakse neid valmis pehmeid veekindla pealsega katteid ka, mida saabki ise tehtud diivanitele vms kasutada ja need on mõõdult aluste järgi tehtud.
Mulle ka muidu kaltsuvaibad väga meeldivad. Mu vanaema teeb neid lausa ise ja on kuldsete kätega, aga kuna mul neid päris mitu, siis igalepoole ka neid maha ei taha. 🙂
Kui ma ei eksi, siis vanemate korterist 🙂
Aitäh 🙂
On küll, ma nii rahul 🙂