Saage tuttavaks, minu ema!

Ma pole kunagi olnud väga järjepidev kirjutama igal aastal näiteks just emadepäeval või sõbrapäeval või sünnipäeval.. Tavaliselt, kui ma tunnen, et tahan sellel päeval midagi öelda ja teistega jagada, siis panen ka kirja. Kui ma ei pea seda ilmtingimata tähtsaks, siis jätan oma teada. Mitte, et ema või sõbrad või sünnipäev tähtsad ei oleks, aga ma ei pea vajalikuks neist mingit kohustusliku postitust kirjutada.

Sellel korral on jälle teisiti. Ma tunnen, et tahan midagi öelda ja kirja panna. Täna räägin ma oma emast. Esiti mõtlesin, et Emadepäeva puhul oleks ehk paslik kirja panna emaduse plussid ja miinused, võlud ja valud ning rääkida, kui imelised on minu lapsed.. Noh, selline tavaline roosamanna jutt, nagu Emadepäeval ikka kombeks kirjutada/rääkida on. 😀  

Ma olen täna korraks vähem isekas ja kirjutan hoopis enda emast. Nagu ma ennist mainisin.

Olen mitmeid kordi blogis kirjutanud, et mul ei ole justkui sõbrannat või sõbrannasid, kellega peaaegu kõigest rääkida, kelle õlal nutta, kellega rõõmu ja muresid jagada, kellele usaldada oma kõige isiklikumad eludetailid. Mitte, et ma peaks tähtsaks üldse kellelegi midagi isikliku rääkida, aga vahel tahaks ju südant puistata. Minu parim sõbranna on minu ema. Me räägime kõigest, me vahetame omavahel riideid, me teeme koos selfiesed, me viskame teineteise üle nalja, me oleme üksteise vastu otsekohesed. Mõni kord solvume, teine kord jälle lepime, sest kaua me ei suuda suhtlemiseta olla. Päevas räägime telefonis umbes 5-6 korda ja nii iga päev. Alati on millestki rääkida.. Ka siis, kui jututeemad otsas on. 😀 Mulle meenub, et väiksena mõtlesin tihti, kuidas ma ei taha olla oma ema moodi, kui suureks kasvan. Just välimuselt. Ma lausa kartsin seda. 😀 Nüüd.. nüüd ma mõtlen, et mul on ilus ema, kuid siiski tahan ma olla enda moodi. Mu ema on nooruslik ja kaunis. Sageli on peetud teda minu õeks ja ei ütleks, et ta varsti 50-aastaseks saab, eksole. Aga ega vanus mingi häbiasi ei ole. 

Milline on ta emana?

Ma ei ütleks, et ta väga range oli. Ma räägin minevikus, sest hetkel ta on rohkem sõbranna eest. Seda selles mõttes, et õhtuks koju ta mind ei kamanda, koolitöid ei kontrolli ja otseselt tema sõna ma ju kuulama ei pea ning minu eest vastutav isik ta enam pole. Ma ütlen ausalt, et ma ei mäleta, milline ema ta oli siis, kui ma väike olin. Küll aga teismeeast mäletan, et ta pole kunagi eriti range olnud või midagi nõudnud. Kooliasjades mind kontrollida polnud vaja, sest sain nendega ise suurepäraselt hakkama. Kui koolist sotstöötaja (või kes iganes seal oli) helistas talle ja kittus, et ma kuskil kooli taga suitsu kimusin, siis ei olnud ta kuri ega midagi. Pigem oli tal selline suhtumine, et tema ei saa kontrollida, mida ma väljaspool kodu teen.

Kui politseile alkoholijoobes vahele tatikana jäin, siis ega ema ja isa ka ei kurjustanud. Isa sõitis mulle järgi ja viis koju. Mingit moraalilugemist ma küll ei mäleta. Ehk lapsevanemana oli mu ema ikka väga leebe. Taskuraha ta väga ei jaganud meile, aga millestki puudust ka nagu polnud. Ja ei kasvanud minust mingit pätti ju? Täitsa hästi saan iseendaga hakkama. Tavaliselt ikka kiputakse ütlema, et kui laps saab nn vabakasvatust, läheb pätiks ja mõrvariks ära. Pole ma ei üht ega teist. Samas, vaadates mu õde ja venda, siis tekib küsimus, et kas meid ikka kasvatas üks ja sama inimene? Ju siis kasvatas, sest ma ei mäleta, et meil oleks asendusemasid käinud või enda ema oleks kuskile kadunud. 😀Lisaks sellele, et ta on lahe ja hea ema mulle, on ta mu lastele parim vanaema, keda tahta võiks.

Mis puutub blogimisse, siis tema on ilmselt minu kõige suurem fänn. Ta loeb igat mu postitust ja annab motivatsiooni edasi kirjutada. Ta on minu üle alati uhke, kui olen midagi kirja pannud siia ning ajakirja või -lehe vahele sattunud.

Ma ei oskaks endale paremat ja lastele vingemat vanaema tahta! Ma olen nii uhke, et mul just selline ema on. 🙂

Ma soovin omalt poolt kõikidele lugejatele, kes on emad, tänasel kaunil päeval huvitavat ja meeldejäävat Emadepäeva! Visakem siis jalad seinale ja laske ennast poputada. 😀 #hardworkdone