Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd lõpuks läbi ja mul pole enam vaja sellega seotud paberi- ja vihikukuhjasid, jee!
Natuke ka juustust juttu:
Lõpetasin mina 10. klassi Vändra Gümnaasiumis aastal 2010 selge edasise plaaniga – see ongi nüüd kõik ja ma ei saa kahjuks enam edasi õppida. Miks? Ma olin kapirase. 17 ja rase. Teadsin, et ma ei õpi edasi, sest ma kardsin, millise narrimise ja kiusu osaliseks ma saan, kui jätkan rasedana õpinguid. Milline häbi ju!
Täna ma muidugi mõtlen sellele nii, et savi ju? Aga tänapäeva maailm on ka sallivam selliste asjade osas. Kunagi see nii polnud. Vähemalt seal.
Läbi aastate oli mul pidev soov kool siiski ära lõpetada, aga mitte iseenda pärast vaid teiste kiusu tõttu – näidata teistele, et näete, ma ikkagi jätkan. Mind tembeldati koguaeg hariduseta mõttetuks sigijaks, kes muud ei oskagi, kui ainult lapsi teha ja saada. Eks sellel ole ka mingi tõetera all, aga täna ütlen ma seda pigem uhkusega – sest lapse saamine ja kasvatamine on ikka hulga raskem, kui hariduse omandamine.
Ja kuhu see mind alati viis, kui tegin seda teiste pärast? Mitte kuhugi. Proovisin Tallinnas ja mõtlesin, et ma veel näitan teile. Proovisin Paides ja mõtlesin, et ma veel näitan teile. Ei midagi. Alati jäi mingil põhjusel poolikuks.
Tuleb tõdeda, et päris suurt rolli selles mängis ka see, et Tallinnas ja Paides pidi ikkagi kohal käima koolis. Tallinnas oli sellega muidugi lihtne – transpordiga probleeme ei olnud. Paides juba keerulisem, sest ise elasin ju Roosna-Allikul, autojuhiluba ei omanud.
Ja siis kolisime siia, Kabalasse, hakkasin mõtlema, et tahaks siiski gümnaasiumi ära lõpetada, aga seekord oli midagi teisiti… Ma mõtlesin lõpuks iseendale – tahtsin kooli ära lõpetada iseenda pärast. Et endal oleks süda rahul ja pidevalt ei mõtleks, kuidas kool ikka pooleli jäi. Ja muidugi ka sellepärast, et olla oma lastele eeskujuks – näidata neile, et kunagi pole liiga hilja alustada ja lõpetada.
Täna, 23.06.24, saan ma öelda, et olen lõpetanud Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi. Mul on keskkharidus ja ma olen meeletult uhke iseenda üle, et selle lõpuks ometi ära tegin!
Läbi aastate on mind kimbutanud ärevus- ja paanikahäired, depressioon, mul on viis last, suur majapidamine… ja ma tegin selle kõige kõrvalt gümnaasiumi kaks klassi ära e-õppes, sundides ennast ise õppima, õpetades ennast õppima täiesti iseseisvalt!
E-õppes õppida pole teps mitte lihtne, veel enam, kui oled inimene, kes jätab kõik viimasele hetkele. Pingeid, stressi, ärevust ja isegi nutmist tuli ette, aga see hetk, kui sind kutsutakse aktusel lõputunnistuse järgi, mõtled, et see kõik oli seda väärt!
Mäletan nii hästi, kuidas 8 aastat tagasi kannatasin nii suure ärevuse all veel, et otsustasin kirjutada hüvastijätukirja oma elukaaslasele ja kahele lapsele, sest ma ei suutnud enam edasi elada nii, et ma olen oma ärevuse tõttu ainult koduseinte vahel ja muud elu mul enam ei ole. Uskusin tõsimeeli, et enam ei tule ka…
Mul on täna nii kuradima hea meel, et see kiri jäi ainult kirjaks ja keegi, peale minu, seda lugema ei pidanud ja täna elan ma hoopis teistsugust elu, kui tol ajal.
Seega, kui sina ka täna mõtled, et elu ei lähe niikuinii paremaks ja sa ei suuda enam, siis… mina olen sulle näiteks, et tegelikult läheb küll!
Ma olen meeletult uhke. Ma olen meeletult õnnelik. ❤️
Aitäh mulle! Aitäh kõigile teile, kes te minusse uskusite! ❤️
Okei, seda juustust juttu tuli nüüd nii palju. ?
Aitähh ,et inspireerid ❤️