Eile oli see tore päev, millal ma lõpetasin autokooli ära. Tegelikult sai suht ruttu läbi ju – täpselt 1. märts registreerisin ennast õpilaseks. Oleks ka rutem läbitud, kui ma poleks kuu aega puhkust võtnud vahepeal – ärge küsige, miks, aju teeb imelisi asju vahepeal.
Lisaks koolieksamile oli mul eile ka kaks viimast sõidutundi ehk siis kolm sõidutundi kokku sõitsin.
Ma pean ennast üsna heaks autojuhiks – mulle meeldib väga autoga sõita ja sellest ajast peale, kui ma sain loa liikluses sõita koos juhendajaga, olengi ma pm koguaeg roolis olnud, kui kuhugi sõidame. Geit siin ka paaril korral vingunud, et tahaks ise ka sõita. ? Eks see ole mul alguse asi, ma tean.
Ja kuna ma nii palju ja põhimõtteliselt igapäevaselt ise liikluses osalen, sain ju ka kogemust ja enesekindlust juhina palju rohkem juurde, siis üks hetk oli sõidutundides suht tüütu käia. Sõitsime lihtsalt kahe tunni kaupa mööda linna ja selle ümbrust ringi – õpetajal ka midagi enam õpetada polnud ja lihtsalt kulgesime. ? Seda oli kohati naljakas isegi vaadata. Nagu sõidaks lihtsalt suurest igavusest tuttavaga mööda linna ringi.
Muidugi huvitav on see, et kui ma Geiduga sõidan ringi, on kõik idekas – ok, ühe korra sõitsin ühele peaaegu ette, sest ma ei näinud teda tulemas, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. Sain õigel ajal pidama.
Aga, kui ma sõitsin õpetajaga, siis… tegin nii lolle vigu – oh see imeline aju jälle. Alguses oli isegi hullem, õpetaja ise jumala tšill ja tore, polnud absoluutselt põhjust teda karta, aga mina läksin igasse sõidutundi mõttega, et ma raudselt teen midagi valesti ja mis ma siis tegin? Selles suures hirmus tegingi valesti. ? Hea lollakas, eks. Ise ka mõtlesin, et krt, miks ma seda või teist tegin, muidu ju ei tee. Õnneks olid need sellised… mitte saatuslikud vead, aga siiski.
Lõpuks muidugi suutsin oma aju sellest hirmust vabastada ja läksingi sõidutundi lihtsalt sõitma. Võtsin asja rahulikult ja mõtlesin, et läheb nagu läheb, mis ma ikka kardan. Ja kõik läkski hästi, õpetaja ütles, et olen täitsa juht valmis ja polegi millegi üle nagi nuriseda.
Kuni eilseni. ?
Sõidutunnid sõidetud ja kui õpetaja ütles, et nüüd teeme eksami, läks mul ajul kõik täiega lappesse. Nagu oleks esimest korda autoroolis.
Kui tavalises sõidutunnis nt külgboks tuli täitsa hästi välja, siis eksamil läks jumala pekki. Väntsutasin seda autot seal edasi tagasi ja ei saanud kuidagi paika. Lõpuks siis tulin sealt boksist välja ja hakkasin nullist uuesti tegema külgboksi. Siis aga arvas õpetaja, et ma tagurdan tagumisele autole sisse ja vajutasime koos pidurit – ilmselgelt polnud mul plaanis autole sisse tagurdada, kaamerast ju nägin, et ruumi on ja ma tahtsin ikka edasi sutsu lasta, et ära parkida. See aga oligi ainus viga – läksin tagumisele autole liiga lähedale ja õnneks õpetaja lasi ikka eksamist läbi, aga ütles, et arkis ilmselt ei lasta. Eks ma siis üritan arkis distantsi hoida teiste autodega. ?
Kui ma siin olen kuulnud ühelt ja teiselt, et neil koolieksamil õpetaja ei küsinud neid asju, mis raskusi muidu valmistasid, siis mul õpetaja just neid asju küsiski, millega ma võibolla esimese hooga kohe hakkama ei saanud muidu. ? Aga no, mõnes mõttes on ju see hea – kuidas muidu asjad selgeks saad, kui neid väldid. Mulle nt ei meeldi üldse tagurdades parkida kuigi pärast ju hea ära sõita nii – õpetaja mult seda aga iga kord pm küsis, et teeksin. Mina ohkasin. Ja tegin. Kuidagi. ? Külgboks ja edaspidi parkimine on mu jaoks mugavamad.
Aga ma olen enda üle väga uhke, et autokooli läbi tegin. Olen ennegi teistes autokoolides kätt proovinud ja suht kohe alguses selle sama käega ka löönud ja asja sinnapaika jätnud.
Ega nüüd ka asi alguses väga tore ei tundunud – mäletan, kuidas Viljandi Circle K peltas enne esimest sõidutundi peaaegu tihkuda nutsin ja omale kõva häälega seal peegli ees korrutasin, et ma lähen sõitma ja saan hakkama. Õnneks järjekorda ukse taga polnud. ?
Nimelt, ma ise arvasin, et ma ei suuda võõra inimesega kahekesi autos olla ja ringi sõita – mul aastaid tagasi diagnoositi paanika- ja ärevushäire ning puhas mõte sellest, et ma pean võõra inimesega teatud aja pisikeses autos koos olema ja veel sõitma ise ka, ajas hingeldama.
Aga see oligi see ettemõtlemine, mida ma nii hullult mõnda aega tagasi praktiseerisin – hakkab saama see ja läheb raudselt nii ja. Mitte miski ei osutunud tõeks. Kõik läks hästi. Ma olen selles suhtes meeletult uhke enda üle, et sellest ette- ja ülemõtlemisest üle sain.
Paljud on küsinud ka minult, et kuidas hirmust sõitmise ees lahti saada – saabki ainult sõites. Mida rohkem sõidad, seda pisemaks see hirm muutub ja enesekindlus rooli taga kasvab. Mul muu ei aidanud. Selle kuu aja sees, millal ma autokoolist eemal olin, tekkis mul samamoodi hirm sõitmise ees, aga siis hakkasin sõitma ja sõitma ja veelkord sõitma ja sain hirmust vabaks. See on pm kõikide asjadega siin elus nii – neid, mida kardad teha, peadki tegema ja aina kordama, siis kaob ka hirm. Ma räägin siis legaalsetest asjadest ikka, eks. ?
Eks olgem ausad, ma olen kasvanud üles keskkonnas, kus auto juhtimine oli naiste jaoks ikka väga ohtlik tegevus ja autoroolis sellepärast peavadki olema ainult mehed. Juba sellepärast on mul hea meel, et olen suutnud oma peres ainsa naisena seda mustrit murda.
Nüüd ongi veel arki sõidueksam jäänud ja ongi kõik. ? Noh, eks ma põen küll seda veidike kuigi ma lähen ka sinna mõttega, et läheb, kuidas läheb. Kukun läbi, siis teen uuesti, mis seal ikka. Aga põen küll – ma olen aru saanud, et isegi, kui valesse kohta vaatad, siis on kohe nägeš ja see you next time. ? Õnneks sõidueksamit saan teha sama autoga, millega sõidutundides sõitsin – see on ikka väga hea variant, juba tean ja tunnetan seda autot ja olen harjunud sellega sõitma.
Aga, kes kuskil siin Viljandi lähedal elab, siis ma soovitan küll Rool OÜ autokooli. Mina läksin ka sinna teie soovituste põhjal. ?
Sõidueksami arkis võib minna hoopis lihtsamalt,kui karta on… Ma esimese korra kukkusin läbi (sis oli veel vana süsteem), tagurpidi kõrvalteele manöövriga…. Teine kord arvasin ka, et läheb nii nagu läheb, no ei sobinud need manöövrid… Aga kae õudu, öeldi vaid, et tee esimesel võimalusel tagasi pööre, tegin ja tehtud sain.. oh seda rõõmu ?? parkimine läks no ikka väga lihtsalt,öeldi, et pargi esimesel võimalusel ( täiesti tühjaks parklas ?)
Pärast eksaminaator ütles, et tubli,sa ei mõelnud üle ja ei hakanud aretama ei tea mida,parkisid ära ja korras…Tal pidevalt häda selles, et nn juhid hakkavad üle mõtlema ja ei tea mis manöövreid tegema ja oma elu raskeks tegema ja nii läbi kukutaksegi…
Sulle aga tugevat närvi ja kainet mõistust, nagu öeldakse!!! Sa saad hakkama,sest oled väga tubli!!!
Naljakas, ma just jätsin selle autokooli pärast pooleli ja siiani täielik blokk autoga sõitmise ees. Lihtsalt ei sobinud see sõiduõpetaja ilmselt mulle ja endal oli ka elus halb aeg.
Nii tore, et sul kiirelt läbi läks ja kui Viljandis sõidueksami ka teha saad, siis saad kindlasti esimese korraga tehtud.
Kindlasti saate tehtud. Väiksemates linnades on lihtsalt Eestis nii lihtne sõita, et see peab ikka mega suur apsakas olema, et läbi kukkuda. ??? Ja auto on niiiiii hea asi, kusjuures ma ka alguses suure hurraa tahtsin kogu aeg ise sõita, aga nüüd olen avastanud, et kõrval on toredam sõita. ?
No, kui sõidad autole liiga lähedale, see pole ju suur apsakas, aga ei pidavat sellega läbi saama arkist. ? Ma mõistan, kui sisse sõidan teisele autole, see on suur apsakas. ?
Kui mina veel sõidu tundides käisin oli see täielik õudukas, õpetaja oli karm, vahel lõugas, nutta ei tohtinud, sest ulguda võis kodus, saatis pidevalt mängu autodega mängima. Mäletan kord olin nii suures ahastuses, mõtlesin pooleli jätta või õpetajat vahetada, mul elu isu kah oli too moment otsas, aga kuidagi mingi hetk läks kõik kuidagi paika ja ma sain õpetajaga kah nii hästi läbi, et käisin platsi harjutusi vaatamas(siis oli veel sõit ja plats eraldi, kes platsi ära ei teinud, linna sõitule ei saanudki). Linna sõitudele, et need kes ka sõidutunde tegid, käskis tulla. Ja eksameid tegin mõlemeid 2 korda. Ja load käes, pidin sõitma iga ilmaga, vahel oli ikka päris ränk. Nii, et kellel hirm, sõitmise hirmust saab üle kui sõita ja ei tohi lasta teistel vinguda kõrval. Olen tänulik sellele hullule õpetajale, kes virises ja vingus, vahel karjus, viis viga tehes ringiga sinna tagasi ja küsides mis valesti tegin, tänu temale valitsen närvi paremini seal roolis.
ARK-i eksamil õnneks suure tõenäosusega külgboksi teha ei lasta. Viimasel ajal kõikidel tuttavatel, kes käinud, lastud auto tühjas parklas ise valitud kohta omal meetodil parkida. Ise pole peale lubade saamist ka kordagi külgboksi teinud, pigem sõidan kasvõi mitusada meetrit eemale, et saaks normilt parkida. 😀 Aga väga tubli oled, kujutan ette, et see annab ikka palju vabadust kui saad hakata ka ise lastega nt arstile ja nende huviringidesse sõitma.
Minul hetkel sama autokool läbitud.
Veel ARK sõidueksami aega vaja oodata ja õnneks veel üks sõidutund päev enne eksamit.
Tegin ka vigu aga õpetaja super.Õpetajaga tegin mina ka rohkem vigu aga juhendajaga nagu selliseid vigu ei olnud.
Ilmselt närvidest suutsin alati nii närvi minna enne sõitu.
Nutta tihkusin* 🙂
Tulin ütlema, et päisepilt on väga äge!
Aitäh 🙂
Päisepilt on tõesti väga tuus! Aga ma ei saanud aru, et miks naistel auto juhtimine ohtlik oli?
A ei, ega ei olegi, tõin välja, et mina kasvasin sellises keskkonnas, kus auto juhtimist peeti enamasti meeste ülesandeks ja naised ei tohtinud mingil juhul roolis olla. 😀