Supermommy pihtimused

Ma päris täpselt polegi aru saanud, miks inimesed oma elu erinevaid seikasid kardavad jagada ja sotsiaalmeedias kõigele kaasa noogutavad, samal ajal hoopis muud elu elades, aga nojah.

Ühest küljest ma mõistan ka, tegelikult, sest kõik me tahame ju näidata ennast ideaalsete ja täiuslikena, kelle elu on lill, kes valesid valikuid ei tee ja kõik on lihtsalt roosiline. Tegelikkus on aga see, et sotsiaalmeedia on üks ja päris elu teine asi. Muidugi mitte kõigi puhul, selge see.

Kui Britt kirjutas oma blogis vabaks laskmisest, tundsin, et see on asi, mida peaks isegi tegema. Me kõik ju elame mingit elu. Kes jagab seda blogides, kes mitte. Mida me kardame? Miks me ei julge erineda ja kirjutada asjadest nii, nagu need on?

Seega, ma lähen vooluga kaasa ja lasen alustuseks ennast lihtsalt vabaks. Elu pole ideaalne, mina pole ideaalne, mu lapsed ei ole ideaalsed ja on okei seda kõike jagada ka teistega, täpselt nii nagu asjad on. Pigem olla aus ja lasta end vabaks, kui planeerida igapäevaselt oma topeltelu.

Kell on 23.32 ja mu vannitoa ukse taga on ühepealine järjekord, st Hendrik leotab end ikka vannis ja Raimond ootab oma aega. Plaanis on nad homme lasteaeda saata, aga eks näis hommikul, kui hästi see plaan välja kukub, sest kui nad sama tempoga seal vannitoas jätkavad, saavad healjuhul hommikul nad ennast alles puhtaks.

Ma magasin pool päeva maha, mistõttu ei õnnestunud neid varem vanni saata. 😀

Täpselt, nagu Britt ütles, annan ka mina vahel lastele multikaminuteid, et ise vaikuseminuteid vastu saada, sest… vahel on see ainus pääsetee, kuidas kodus rahu ja vaikus valitseks ja keegi kuskil koguaeg ei nõuaks midagi.

Mõnikord (pigem õnneks harva) ma teesklen Geidule peavalu, et ta püsiks lastega teises toas ja ma saaks rahus teki all mõnuleda. 😀

Teine kord ma annan lastele vannitoast puhta pesu hunnikust erinevat värvi sokid jalga, sest ma ei viitsi õiget paarilisi otsida.

Mõni hommik lükkan ma neile mugavalt müsli koos piimaga ette, sest pole viitsimist putru keeta või kolmekäigulist hommikusööki valmistada. Ja neile sobib.

Vahepeal saadan nad õue, et saaksin toad ära koristada. Vahepeal saadan lihtsalt sellepärast, et saaks rahu. 😀

Ja jõulude ajal lasin neil piparkooke valmistada, neid rullida, neid kaunistada… Naeratus näol. Sisimas olin suremas ja iga nende liigutus tappis vähemalt ühe mu närviraku. 😀

Mõni õhtu saadan ma nad ühte voodisse magama, sest kumbki on otsustanud oma voodist seapesa meisterdada, aga ma olen liiga väsinud, et seda korda teha.

Teisel päeval on nende tuba nii sassis, et lihtsam on uks vahelt kinni tõmmata, kui koristama hakata.

Jõulude ajal sõid nad ära ilmselt mingi kahe aasta kommide koguse ja üks oli lausa okseleajamiseni ennast magusat täis toppinud, aga järgmine päev oli juba parem.

Mõni hommik jätan ma nad lasteaiast koju, et vaesekesed puhata saaks, aga paar tundi hiljem ma juba kahetsen enda otsust.

Ja mõni hommik ma pole kindel, kas nemad on kohusetundlikud lapsevanemad või mina, sest nemad ajavad mind üles ja küsivad, kas on ikka lasteaeda minek.

Teine kord ma pahandan Raimondiga, st kasutan tema nime, aga tegelikult suhtlen Hendrikuga ja vaene laps peab mulle seletama, et ta on Hendrik mitte Raimond.

Üks päev ma jätsin Hendriku lasteaiast koju, sest ajasin tal pool pead siilikaks ja siis sai juuksemasinal aku tühjaks, aga laadija ei töödanud ning mina ja juhtmete parandamine ei sobi kokku ehk ma tegin selle juhtme katki. Lapsel oli pool pead kaetud ligi 5cm pikkuste juustega ja teine pool pm kiilakas ning ta nägi välja nagu oleks juuksemasinatearmee talle kallale tulnud.

And so on, and so on.. ehk minu point pole võistelda selles, kes kõige halvem lapsevanem on vaid ma tahan öelda, et lapsevanemaks olemises tuleb absoluutselt kõike ette. Asju, mida no never ever ei tohiks kellelegi rääkida, sest isssand, mida ta küll sinust arvata võib, samal ajal tehes ise samu asju, aga no suva, sest fassaadi on ju kerge ette manada ja ka asju, mis on täiesti tavalised ja see on ka okei.

Sa kas räägid neist või ei, ikka mõistetakse sind hukka. Pigem olla siis aus ja avameelne, kui kodus üks ja väljaspool seda teine. Ja ma ka nüüd kindlasti saan kohe aasta alguses aasta ema tiitli, aga so what. Ma olen aru saanud, et halb ema ei ole sa mitte nende asjade pärast, mida teed vaid sellepärast, kui julged nendest rääkida. See on elu ja siin juhtub pea kõike. Head ööd! Ma lähen nüüd teist last vannitama, sest mulle meenus, et kolmas tahab ka pesema minna. Vist. Näost on nii must teine. 😀