Issand, ma olin juba unustanud, kui hea on olla täielikus vaikuses ja rahus. Päriselt. Täna viisin lapsed lasteaeda- Hendrikule juba tuttav koht, Raimondile ka tuttav, seda selles mõttes, et käib ta juba eelmisest aastast minuga kaasas suuremat venda viimas, kuid täna läks ta ise lasteaeda. Minu ettekujutus oli selles kordades hullem- laps viskab end pikali maha, kukub röökima, võtab mu jalast kinni, ei lase lahti ja lohiseb mul järgi. Jah, midagi taolist, aga tegelikult alateadvuses ma aimasin, et probleemi ei tule. Ju siis see kujutluspilt oli mõjutatud kõigest sellest trallist, mis Hendrik korraldanud on eelmise aasta ja tänavu aasta lasteaia hommikutel.
Kõige selle asemel, mida ma olin ette kujutanud, jooksin Raimond hoopis sinna rühma nagu seitsme tuule poole, ei vaadanud isegi tagasi. Mis saaks veel ühte lapsevanemat rõõmustada? Ei, mitte see, et tema laps jookseb tema juurest ära ja ei vaata isegi tagasi. Teisest küljest ma ju tean Hendriku pealt juba, et see esimene päev lasteaias jätab vale esmamulje ehk võib öelda, et välimus on petlik? Võimalik. Hendrikul oli ka esimene päev lasteaias eelmisel õppeaastal ilus ja roosiline, aga kuna tegu oli minu esimese lapsega, kes lasteaeda läks, ei osanud ma aimata, milline väike sarvekestega loom järgmisel päeval tal õla peal istuda võib ja igasuguseid lolluseid talle kõrva sosistada. Jah, järgmisel päeval oli asi vastupidine- ta viskaski end siruli maha ja röökis täiest kõrist, protestides ja öeldes, et tema ei taha sinna lasteaeda minna. See pidavat normaalne vastulöök olema. Nüüd olen ma targem ja juba mõtetes olen end ette valmistanud, et homme võib Raimondiga sama olla. Samas, Hendrik oli lasteaeda minnes pea 3 aastane, kuid Raimond alles aasta ja poolteist. Kas mul võib sellel korral vedada? 😀
Igatahes, nautisin ma koduteed. Üksinda kõndides. Oh, kui hea. Olin ma ju terve eelmine lasteaia-aasta vedanud ühte last kaenlas, viies teist lasteaeda. Oi, kui kurnav see oli. Mõtlesin alatihti, kui hea oleks Raimond siia lasteaeda jätta, ise koju minna, diivanile pikali visata ja lihtsalt lösutada. Täna ma saan seda lõpuks teha, aga mitte kaua, juba kella 10.30ks pean lasteaias Raimondil järgi olema. Harjutusperiood. Kuigi seal lasteaias on harjutusperiood miinimum 2 nädalat (ei taipa üldse, miks nii kaua), siis ma loodan selle nädalaga ta ilusti ära harjutatud. Lähen ma ju esmaspäevast tööle. Eelmise nädalaga ja nädalavahetusega sain õnneks mõlemal poisil köha ja nohu samuti välja ravitud, ilmselt andsin endast 200%, et tulemus õnnestuks.
Kui ma ühes eelmises postituses heiatasin, et olen jah kuradima hea ema, siis ma laseks end natuke vabamaks ja ütleks, et hea on olla, kui lapsed lasteaias on. Toad on korras, kodus on vaikus, oh kuidas ma olen seda igatsenud. Ja mis kõige parem- ma saan rahulikult kooliasjadega tegeleda, sest ma tõesti tahan sellel nädalal kõik võlad ära vastata, järgmisel ju tööle ehk ma võtan seda nädalat, kui puhkust. Viimast puhkust.
Igatahes, nautisin ma koduteed. Üksinda kõndides. Oh, kui hea. Olin ma ju terve eelmine lasteaia-aasta vedanud ühte last kaenlas, viies teist lasteaeda. Oi, kui kurnav see oli. Mõtlesin alatihti, kui hea oleks Raimond siia lasteaeda jätta, ise koju minna, diivanile pikali visata ja lihtsalt lösutada. Täna ma saan seda lõpuks teha, aga mitte kaua, juba kella 10.30ks pean lasteaias Raimondil järgi olema. Harjutusperiood. Kuigi seal lasteaias on harjutusperiood miinimum 2 nädalat (ei taipa üldse, miks nii kaua), siis ma loodan selle nädalaga ta ilusti ära harjutatud. Lähen ma ju esmaspäevast tööle. Eelmise nädalaga ja nädalavahetusega sain õnneks mõlemal poisil köha ja nohu samuti välja ravitud, ilmselt andsin endast 200%, et tulemus õnnestuks.
Kui ma ühes eelmises postituses heiatasin, et olen jah kuradima hea ema, siis ma laseks end natuke vabamaks ja ütleks, et hea on olla, kui lapsed lasteaias on. Toad on korras, kodus on vaikus, oh kuidas ma olen seda igatsenud. Ja mis kõige parem- ma saan rahulikult kooliasjadega tegeleda, sest ma tõesti tahan sellel nädalal kõik võlad ära vastata, järgmisel ju tööle ehk ma võtan seda nädalat, kui puhkust. Viimast puhkust.
Minu pärdik läheb ka üle pika aja lasteaeda see nädal. Nädal oli haige ja lasen tal veidi veel mõnuleda kodus. Tahaks ka hirmsasti tööle minna, pole siiani ise saanud kohta. Meil hakkas röökima juba siis kui nägi lasteaia ust, loodan et see nädal on asi parem aga noh lootus on lollide lohutus ? Aga ikkagist ma loodan ?
Kas Mustamäe Pallipõnni lasteaeda lähed abiks ? 🙂 🙂
Kuidas ravid nohu, köha?
Ei 🙂
Kinnise köha puhul köharohtu, mida arst soovitab. Lahtise köha puhul teen kodus kummeliauru. Nohu ravin merevee lahusega 🙂
“Mida arst soovitab?”
Kas laste köhaga tormad arštile ja miks?
Oh, kus sa sellega. Kui sa veel teadlik ei ole, on meil tänapäeval elu lihtsakt tehtud selliste asjadega nagu need on telefonid. Telefon on pikki vahemaid ühendava telefoniliini lõppseade, kus elektriliseks ülekandesignaaliks muudetud helisasagedus muudetakse jälle hääleks ja vastupidi.
Miks ma helistan? See on, nagu ma juba ütlesin, mugav variant sellele, et peaks “kohale tormama”. Kui ma ikka oma jõududega hakkama saan, siis ma ei helista ega torma kuhugi, kui aga lastel on köha juba üle nädala olnud ning miski ei aita, siis on loomulik, et ma helistan ja küsin nõu. Veel enam, et esimese lapsega olen ma küllalt haiglas olnud bronhiidiga.
Vähese rinnapiima viga!
Naljakas, et võhivõõras midagi sellist teab kindlalt väita. Sügis ongi selline periood, kus paljudel on nohu ja köha. Ka täiskasvanud inimestel ja ma ei ütleks, et nohu ja köha tulevad sellepärast, et inimene pole imikueas piisavalt rinda saanud. 😀