Ma ärkasin hommikul selle peale, et Adeele huul oli megapaistes. Kuigi Adeele ongi suviti väikest viisi üllatusmuna, st iial ei tea, millisena ta hommikul ärkab, siis kerge šokk tabas mind ikka. Teda pole ennem huulest hammustatud nii.
Alguses ma ei saanud hästi arugi, et kas keegi on teda hammustanud või ta on end ära löönud kuhugi, aga, kui ma tema huult lähemalt uurisin (nii palju, kui ta lubas), siis tundub, et ikkagi sääseniru on ta huule kallal käinud.
Käisime eile hilisõhtul ujumas ja seal oli väga palju sääski. Ja kuigi lapsed tõmblesid ringi väga palju ja olid pigem vees, siis mõni sääsk neid ikkagi kätte sai.
Adeele on meil sünnist saadik ülitundlik igasugustele putuka-, sääse- muude tontide hammustustele. Üks aeg ärkas siin täiesti kinni paistetanud silmaga, mida pures ka sääsk. Õnneks selline reaktsioon läheb iga suvega aina leebemaks ja nagu arst ka ütles – kasvab lihtsalt välja, polegi midagi teha. Leevendab zyrtec ja muidugi sääsetõrje, mille ma eile #aastaemana koju unustasin. Meil siin pole sääski viimasel ajal pikalt olnud ja mul läks üldse meelest, et meil sellised elukad eksisteerivad.
No ja sääsed pole ainsad muret tekitavad tegelesed. Üks suvi sai Adeele herilaselt jalga nõelata ja jalalaba läks megapaiste, läksime emosse, seal tehti allergiatest ka ja selgus, et tal herilasmürgi vastu allergia. Nüüd perearst kirjutaski talle uue epipen süstla välja – kirjutab iga aasta juuni/juuli. See süst säilib aasta. Siiamaani pole vajadust olnud kasutada (sülitan kolm korda üle õla!), aga ka lastele on õpetatud selgeks, kuidas seda kasutada, kui peaks tekkima olukord, kus meid pole ligidal.
Jälgima peab palju. Tegelikult ei tea ju, see allergia võib ka mul siin teistel lastel ja iseendalgi olla. Keegi meist (Geidu kohta ei tea) pole herilaselt nõelata saanud. Hea, kui selline süst olemas kodus. Seda aga jah, kirjutatakse ainult siis, kui on ka näidustus.
Igatahes on suvi äge, aga meil siin peres ka sutsu pingerohke just Adeele tundlikkuse tõttu. Me kõik oleme muidugi harjunud sellega, aga tal endal on paha olla. Praegugi lösutab siin diivanil, mokk rullis ja on kurb. Valutama ei pidanud, aga noh, ega endalgi poleks sellisena hea olla, ma kujutan ette.
Õnneks tal tuju siiski enamasti hea. Viskasime siin enne kahekesi nalja ta huule üle. 😀
Aga eks jälgime. Kui hullemaks läheb, käime tiiru emos ära. Loodame siiski, et ei lähe. Kirjutasin ka perearstile ja saatsin pildi, et kas saab veel miskit teha leevendamiseks.
Hei
Olime ka ise hädas igasuguste putukmutukatega.
Ainuke laps lasteaias, kes tohtis kanda apteegis müüdavat käepaela putukate tõrjeks ja keda pritsitsiti tõrje vahendit enne õue minekut. Iga hammustuse muutus käelaba suuruseks vesivilliks.
Epi-pen oli sammuti olemas aga õnneks polnud selle kasutamine kunagi vajalik.
Õnneks on meil perearstiga meeletult vedanud ja kui talle helistada kell 5 öösel siis tuli ta kiiruga kabinetti ja tegi lapsele süsti sest tekkis kõriturse kui ta pisike oli (arvati ka siis, et ikkagi seoses hammustuse vms, sest ühtegi teist põhjust ei leitud )
Nüüd on koolilaps ja saan rõõmuga tõdeda, et tõesti kasvas välja sellest. Vahest tõesti veel õrnema nahapeal tekivad natuke suuremad kublad ja sügelevad meeletult aga enamasti kõik ikkagi hästi juba.
Meie perearst püsivaid allergia rohtusid ei kirjutanud, vajadusel cyrtec ja erinevad kreemid vastavalt vajadusele, et sügelust maha võtta.
Endal on paha kui lapsel on ebamugav aga nad on jube sitked ja asjalikud ja tugevad. Saavad kõigega hakkama kui emmedissid kõrvalt toetavad.
Edu ja jõudu!
Minu üks suurim hirm ,mitte et neid veel ja veel emaks saades ei olnud aga ja allergiad kuuluvad sinna alla kindlasti . Olen kuue kuuse kõrval õuues nagu karu ema vist alati kui mõni elukas lendab. Lapsukesele head paranemist ?
Minu meelest sääskedest ebameeldivamadki elukad on kihulased – mürgisemad ka..Tead küll, need piisikesed mustad lendajad. Õudsalt vastikud tegelased, kelle maandumist justkui ei märkagi, aga pärast on punane ringikujuline hammustustäpp, mis sügeleb nagu vanakurat, ära paranema ei kiirusta, läheb paiste ja vahel mädanema kah. Neil on kombeks karjakaupa riiete alla ronida, seal hävitustööd teha ja see käib neil kähku. Me arvasime alguses ise, et see on müüt – see riiete alla ronimine, aga pagan, täpselt nii see kord Lõuna-Eestis juhtuski, kus neid mutukaid ohtralt oli. Järgmistel kordadel panime õhtuti paksema kihi riideid ja jälgisime, et pluusiserv avali poleks kui katedraali uks 🙂 JA möksisime endid putukatõrjevahendiga. Siis pääsesime vaid väheste hammustustega.
Tead, igatsugu nahaärrituste puhul ma isiklikult ei tea paremat rohtu kui taruvaigusalv – mitte apteegi oma, mis koosneb peamiselt parafiinist, vaid Irja Salvid toodang 🙂