Ma olen üsna sõnavaene inimene ja koolis pole ka kunagi käinud (v.a need 9 klassi, mis tänapäeval enam hariduse alla ei kvalifitseeru), aga mulle õudselt meeldib raamatuid lugeda. Nüüd vähem kui enne, sest aega ei ole nii palju, et istuda diivanile, haarata üks raamat ja lihtsalt lugeda. Isegi, kui lapsed magavad, leian ma alati mõne muu ja vähem harivama tegevuse, kui seda on raamatu lugemine.
Tõsi, alati ei pruugi raamatud harivad olla – mõni pakub meelelahutust, mõni on lihtsalt huvitav ajaviide ja mõni on puhas jama.
Ka mul on väike unistus kirjutada raamat. Ei see ei ole mingi blogijate nakkushaigus, pigem vastupidi. Liitusin hiljaaegu sellise grupiga, kuhu on kokku kogunenud inimesed, kellel on või olid ärevus- ja paanikahäired ning olin hämmingus, kui palju on selliseid inimesi minu ja meie ümber!
See andis mulle kuhjaga ideid ja inspiratsiooni koguda need aastad kaante vahele, mil vaevlesin isegi nende häirete käes. Viimase tõuke idee elluviimiseks andis kohutav leid, mida kappe sorteeride avastasin – vana pildiraami sisse peidetud enesetapukiri. Ärge parem küsige, kirjutan sellest võib-olla kunagi tulevikus, kes teab.
Loen hetkel ühte raamatut, armastuslugu. Just armastuslood on need, mille lugemist täiel rinnal naudin. Iga kord sisenen ma raamatu maailma ning unustan end täiesti ära. Ma olen 100% keskendunud ning lähen iga sõna ja lausega kaasa. Täpselt selline tunne, nagu seisaks tegelaste kõrval ja elaks nende elu. Tavaliselt ei oma ma nii head keskendumisvõimet, aga raamatute lugemisel on see just vastupidine.
Nende ilusate armastuslugude kõrvalt meeldib mulle endamisi mõtiskleda, milline ja miks meie maailm on selline nagu ta on. Miks inimesed nii palju vihkavad, kui armastamine ja hoolimine on palju rohkem positiivsust edasi andvad emotsioonid? Miks mõned inimesed toituvad halvast energiast ja teised jällegi mitte?
Ma tean, et sellest kirjutamine maailma paugu pealt paremaks paigaks ei muuda, aga võib-olla mõtleb keegi, kes tänaseni on proovinud läbi negatiivsuse elus edasi jõuda, et aitab.
Ka minul on halvemaid ja paremaid päevi. Ka mina olen kunagi olnud õel, teismeeas. Ka täiskasvanuna olen ma olnud kuri, õel ja öelnud ning teinud asju, mida ei ole ilus teha, kuid olles käitunud mõlemat pidi – olnud elurõõmus, sõbralik, mõistev ja hooliv või endasse tõmbunud, kibestunud, ülbe, siis võin käsi südamel öelda, et palju palju õnnelikum on olla, kui kiirgan endast ainult positiivsust.
Las inimesed elavad oma elu nii nagu heaks arvavad. Las inimesed teevad, mida tahavad. Las inimesed mõtlevad, mida tahavad. Las nad räägivad, mida tahavad. Õnn algab meist endist. Keegi teine ei tee meid õnnelikuks, kui sisimas oleme vastikud ja negatiivsusest tulvil. Kõik saab alguse sinust (ei, mitte sinust vaid minust ja temast ka).
Ütle midagi ilusat!
Sõnavaene?? Ise pead blogi. Haha
See oli tegelt sarkasmina mõeldud, aga mis seal ikka. ☺️
Õudselt on see sõna, mitte õudsalt.
Seda ma kahtlustasingi, tänks!
Täiesti teema väline kommentaar aga, küsija suu pihta ei lööda ehk, kas teed lähiajal ka kodust postituse?
Kuidas köök valminud on ja teised toad? 🙂
Teen teen, vannitoa remondist tuleb varsti postitus. 🙂
Mina mõtlesin samuti kunagi negatiivselt. “Kõik on perses” jne.. Kuid tegelikult on see vale, isegi kui tundub, et olukord on väljapääsmatu, tuleb olla positiivne ja mõelda, et kõik läheb hästi. Ükski olukord pole jääv ja isegi kui läheb vahel halvasti, hakkab varsti jälle paremini minema. Olen olnud vägivaldses suhtes ja kartsin et nii jääbki, olengi elu lõpuni õnnetus suhtes. Õnneks suutsin end kokku võtta ja hakkasin mõtlema milleks ma kannatan, kui võiksin olla õnnelik. Olukord oli keeruline, kuid lapse nimel tuli pingutada ja nüüd olen ma õnnelik, et seda tegin!