Tuttavate/lähedaste/sõprade tugi raseduse ajal

Kolmanda rasedusega on mul nii suur hulk inimesi, kes mind toetavad, häid mõtteid jagavad ja pakuvad seda tunnet, et ma ei ole üksinda. Üksi ma tõesti päris ei ole, aga igasugune tugi on minu silmis positiivne.

On üsna arusaadav ja mõistetav, et inimesed, kellel pole lapsi ja need, kellel on, neil võivad olla tsipa erinevad põhimõtted ja maailmavaated. Ja selles ei olegi midagi hullu.

Saatsin esimese raseduse mööda suht noores eas – lapseootele jäin 17-aastasena ning sünnitasin, kui olin äsja 18 saanud. Kohati ma ei tahtnud mõista, miks põhikooliaegsed sõbrannad ei viitsi mulle külla tulla või kuhugi välja minna. Muidugi nad käisid külas, aga taipasin, et mida aeg edasi läks, seda harvem ma neid nägin, seda vähem hakkasime suhtlema.

Vahel kaldusin mõtlema, et kas tõesti võib rasedus ja lapsesaamine sõbrannad niiviisi lahku lüüa ja mind üksi jätta? Loomulikult ei lõppe ükski sõprus raseduse või lapsesaamise pärast. Ma olen selles täiesti kindel. Tol ajal olid lihtsalt meil erinevad huvid, ettevõtmised ja tegemised – suhtlemine kui mõlemapoolne vajus soiku. Ei panustanud mina piisavalt suhete jätkumisse ning ei teinud seda teised. Oleks endast rohkem andnud, püsiks suhtlemine siiamaani arvatavasti, aga see oleks olevatki üks suur kurjajuur. 😀

Täna ma mõtlen natuke teisiti. Ma olen lapseootel, mul on minu pojad ja imeline elukaaslane, vinged vanemad – mis tuge veel elult oodata, eksole? Lisaks on mul megahea sõbranna, kellega saab läbi mindud paksust ja vedelast ning kellega me hetkel võidu jookseme – temal tähtaeg 14. september, minul 16. Mis te arvate, kes ennem kõhust vabaneb?

Mu meelest on nii khuul olla kellegagi koos rase. Jagada muljeid ja emotsioone ning sealjuures olla veel suured sõbrannad.

Ja mis mind veel väga rõõmsaks muudab – minu lugejad ja kaasaelajad. Kolmas rasedus on mulle toonud megahäid tuttavaid ja toetajaid. Vahel võtab pisara silmanurka, kui loen kellegi võhivõõra kirja sellest, kuidas ta mu beebi sündi juba ootab või kellegi kirja, kes teatab, et tahaks Kristoferile midagi kinkida või kes tahab lausa külla tulla. Kaasaelajaid ja -mõtlejaid on nii palju ja ma tõesti tunnen ennast hoituna ning hinnatuna. Minu meelest on selline ühiskondlik tugi raseduse ajal väga oluline – see tekitab hästi positiivse ellusuhtumise ning annab palju inspiratsiooni.

Ma võin kahe käe peal kokku lugeda endale väga kallid inimesed, mul võib olla ainult üks sõbranna, aga ma tean, et mul on megalt lugejaid, kes mind positiivsel kursil hoiavad. See kaalub kõik muud puudused minu elus üle! 🙂

Käisin õe kõhu ka üle kaemas, tal saab homme 27. nädalat. Tundsin ennast tema pisikese kõhu kõrvalt küll ülesöönud vaalana, aga mis parata.. Itsitas teine, et pean varsti sünnitama minema. Ma itsitasin vastu – saan varsti beebi kätte, aga tal vaja veel oodata, hihi. Õdede värk see norimine. 😀Aitäh-aitäh-aitäh! Ma ei jõua ealeski teid ära tänada selle eest, et olemas olete. ♥ Jah, ma tean, et valan viimastel päevadel liiga palju oma hormoone siia, aga mis ma teha saan, kui armastust ajab üle ääre?