***

Udu, keeleneet ja kõhulahtisus

Ma ärkasin täna udu peale üles. Tõsimeeli. Lihtsalt ärkasin ja vaatasin aknast välja – tühjus. Hõõrusin korra silmi, et kas olen päriselt üleval või hakkab mingi ulmeline unenägu jälle pead tõstma.

Ei olnud uni. Päris oli.

Udust küünitasid meie magamistoa akna poole tumedad pikad oksad ja see vaatepilt oli natuke õudne, natuke müstiline ja muidugi midagi minu hingele pakkuvat.

Mulle meeldib selline udu. Tuletab meelde, et ka mind ümbritseb säärane iludus pidevalt. Lihtsalt elan oma udu sees ja olen. Ligi inimesi ei lase väga ja ega nad ei näe tulla ka selle udu tõttu. Tänu udule. Las ma parandan.

Ma jõin täna hommikul täiesti süüdimatult kaks lattet. Täispiimaga. Mul on selle gluteeni- ja piimavalgutalumatuse teemaga korralik sasipundar peas – info üleküllus. Ühest kohast loen, et tasapisi peaks nendelt asjadelt maha tulema, teisest loen, et kohe ja kõik nulli. Kirjutasin ka perearstile, et ehk saaks teha kindluse mõttes ka vereanalüüsi ja näha selle kaudu, et mul need talumatused on. Kui ma kunagi tahtsin perearsti kaudu teha, siis mulle miskipärast ei võimaldatud seda.

Nüüd siia küsis arst, mis kaebused mul on, et ma seda testi soovin teha. Rääkisin, et kõht on üsna tihti nagu paistes, kõhuvalud, kõht kas pikema perioodi vältel kinni või vastupidi, vistrikud näos, kaal seisab või tõuseb kuigi hoian asjad tasakaalus, aga tema arvas, et need kaebused on hetkel liiga leebed testi tegemiseks. Muidugi ta lõpuks ikkagi ütles, et noh, pane siis aeg telefoni teel kirja (suhtlesime meili teel muidu).

Ma saan aru, et arstidel käed-jalad tööd täis ja siis tulen mina, nõuan mingit testi, aga suta veider on see “su kaebused on veel liiga leebed” suhtumine. Et kas poleks hea, kui millelegi sellisele saaks varakult jälile? Ma muidugi ei tea, kas üldse võib hullemaks minna asi selliste talumatustega. Võibolla ongi mingi lebo vaevused ja kõik. Mis seal ikka hullu on, kui põhi pidevalt alt ära, eks. 😀

Vahel ma mõtlen, et äkki mõtlengi üle. Loen googlest nii palju erinevat infot ja lihtsalt mõtlen üle.

Geit jõudis ka eile juba rääkida, et ta ei teagi nüüd, kas tahab ikka vaktsineerida. Et on tema igasugust infot vahepeal talletanud oma ajju. Mina, korralik nõustaja, hakkasin kohe moraali lugema, et ärgu jälgigu ja lugegu ja mõelgu…

Ise samal ajal:

Ma juba korra suutsin ta veenda ära ju, aga tõsi ilgelt palju mõjutame ennast erinevatest infokildusest. Me lihtsalt kogume seda jura enda pähe ja istume selle hunniku otsas ega tea enam, mis on õige ja mis on vale. Mida me tegema peaksime.

Mina olen juba ammu lõpetanud nt meedia tarbimise. Kui midagi huvi pakub, vaatan, aga igale asjale enam ei kliki. Tundub, et edaspidi ma ka enam ei googelda ja elan oma elu rahus edasi.

Käisime Kristoferiga (kes on nelja aastane!) hommikul selles udus pildistamas. Haarasin küll oma statiivi kaasa, aga see läks keset põllumaad katki ja kasutasin statiivina hoopis Kristoferi. Selle statiivi kasuks rääkis ka see, et polnud taimerit vaja ja ta vajutas ise nupule. 😀 Vaadake, kui mõnnad pildid ta tegi! Olgugi, et umbes 67-st pildist sain mõne. 😀 Vähemalt sain!

Ise võõpasin töötlusprogrammiga üle ja täitsa mõnusad tulid.

Oma keelest tahtsin ka rääkida – ma lähen homme keeleneeti tegema. Kolmandat, faking, korda. 😀 Esimest korda oli mul keeleneet teismelisena, aga siis käisin mandlite opil, pidin ära selleks ajaks võtma ja hiljem, kui keel ei olnud enam nii paistes, neet enam läbi ei läinud.

Teist korda tegin… ma ei mäleta, kas juba ootasin Adeelet või ei, aga 2019 aastal. Või oli 2018? Igatahes, kui Adeele 2019 märtsis keisriga siia ilma tormas, pidin jälle keeleneedi enne ära võtma ja pärast enam keelest läbi ei läinud.

Ja nüüd kolmas. Homme. Kuna teine kord oli suht valus, siis ma ei tea, mis homme saama hakkab. Loodan, et ma väga palju seal ei vesista. 😀

3 thoughts on “Udu, keeleneet ja kõhulahtisus”

  1. Mu ämmal olid suht sarnased sümptomid nagu sul, aga veretest talumatust ei näidanud. Aga nii kui piimatoodet tarbis jooksis vetsupoole jne. Aastaid hiljem tuli välja, et tal oli hoopis magu ärritunud/stressis. Muutis menüüd raamatute soovitusel ja sai mao korda ning nüüd joob jälle piimaga kohvi 🙂

  2. Mu õel olid samad sümptomid, mis sul. Lisaks veel pidev väsimus peale saiatoodete söömist jne. Lasi arstil analüüsid teha, käis mõõka neelamas ja sai diagnoosiks Tsöliaakia (gluteenitalumatus lühidalt öeldes)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.