Täna jäi silma üks postitus Facebookis, kus küsiti, kas kahe või kolme lapsega on raskem kui ühega. Kas väikese vanusevahega lastega on raskem toime tulla? Kui kiiresti on harjutud uute elukorraldustega, kui lisaks ühele olemasolevale lapsele on peres veel teine ja kolmaski?
Loogilises võtmes on kahe või kolmega alati raskem kui ühega, sest kõiki asju pead sa tegema mitmekordselt, oma tähelepanu pead sa jagama mitmekordselt, ennast jagama kõigi laste vahel.
Minul oli kõige raskem harjuda uute elukorraldustega siis, kui saime oma esimese lapse – Hendriku. Ikka olid harjunud magama terve öö, hommikul ärgates tegid endale süüa ja jõid rahulikult kohvi, planeerisid oma aega ise. Peale esimese lapse sündi oli üsna raske öösiti ärgata, pidevalt kedagi oma rindade otsas hoida, mis tõttu möödus Hendriku imikuaeg minu jaoks üsna stressi- ja pingerohkelt, aga hakkama ma sain. Küll mitte ideaalselt, kuid sain.
Hendrik andis mulle üsna hea kogemusepagasi, seega, kui jäin ootama Raimondit, siis ei tundnud ma mitte mingit hirmu. Okei, eksin. Tundsin. Tundsin hirmu selle ees, kuidas ma hakkan end nende kahe vahel jagama. Imikud vajavad paratamatult rohkem tähelepanu ja kui veel mees tööl oli.. Kuidas siis oma tähelepanu võrdselt jagada? Imik ilmselt ei tunne end kõrvalejäetuna, küll võib seda teha vanem laps.
Ja kuigi me üritasime võrdselt oma tähelepanu ja aega neile jagada, siis juhtus ikka olema perioode, kus Hendrik tundis end kõrvalejäetuna. Vahet pole, et üritasin teda kaasata erinevatesse tegevustesse – mähkmevahetus, lutipudeliga toitmine, beebi magamapanek.
Hendrik hakkas käituma halvasti. Ta tegi kõike, et meie tähelepanu saada – oli see siis mõni kiitaväärt tegu või pahandus. Viimaseid kippus rohkem olema.
Täna vaatan ma oma kahte poega ja tegelt on silmnähtav, kumb laps on kasvanud enamjaolt üles ilma vennata – Hendrik. Ta on palju aram, tagasihoidlikum ja pigem hoiab madalat profiili. Raimond on see-eest julgem, aktiivsem ja teab, et saab igas olukorras venna peale loota – pole ju ka mõni ime, sest tema kasvas juba venna seltsis üles. Ta ei pidanud olema peres see üksik laps.
Nüüd, nüüd ei tunne ma absoluutselt mingit hirmu kolmanda lapse tuleku ees. Okei, ma pelgan tsipa imetamist, mida ma kõigi lastega olen alguses kartnud – kas ma saan hakkama? kas laps saab oma söögi kätte? kas ma teen seda õigesti? Aga ma mõtlen just seda, et kolmas laps ei tekita minus hirmu selle ees, kas ma oskan end jaotada või kas kõigi jaoks jätkub ikka võrdselt tähelepanu. Absoluutselt mitte! Ma ei suuda end kunagi nende vahel täiesti võrdselt jagada, aga ma annan alati endast parima.
On ikka aegu, kus üks vajab rohkem tähelepanu kui teine – näiteks siis, kui kodus koos õpime. Jah, enamjaolt kaasame mõlemad nendesse, aga vahel tekib olukordi, kus ühele pakub üks huvi ja teisele teine. Siis tulebki võtta neid eraldi “õpilastena”.
Kuidas teil on olnud? Kas ühe lapsega oli kergem kui kahe või kolmega? Kuidas suutsite harjuda uute elukorraldustega, kui perre saabus teine või kolmas laps?
Mul 4 last. 2 küll juba suht suured,aga võin öelda, et minu arust on ühte last kõige raskem kasvatada. Kipud liialt võib-olla nunnutama ja siis peab ka ise koos lapsega mängima, sest tal on koguaeg igav. Kui petes mitu last on neil koos lõbusam. Mängivad või siis kaklevad. Aga samal ajal saad ise omi asju ajada. No võib-olla läks nüüd pisut keeruliseks mu mõte, aga lihtsamalt arvan,et mitu last petes on parem kui üks.
Mul on kaks last, kolm aastat vahet. Kolmandat ma ei soovi, ei saa õelda küll mitte kunagi, kuid arvan et piisab kahest ja ootan et juba juureks saaksid. Eks ikka beebidel alati rohkem tähelepanu, nii ka minu perekonnas. Vanem mossitas ka vahel seepärast. Õnneks nüüd seda probleemi pole.