üks kuu

Sponsoreeritud

Ma ei ole siia jõudnud juba natuke üle nädala ning nendest tagamaadest räägin lähemalt mõnes järgmises postituses. Hetkel tahan ma jagada teiega oma ühe kuu elamusi. Jah just, elamusi, sest elu kolme lapsega võib kohati väga ekstreemne olla.

Käisime selle ühe kuu jooksul perearsti juures neli korda – Kristoferi kaaluti iga nädal korra. Kui esimesel kahel korral tundus, et arst kiitis Kristoferi kaalutõusu (üle 200g), siis eelviimasel visiidil viitas pereõde sellele, et kaalutõus on alampiiri lähedal. Midagi katastroofilist ei pidavat olema, aga võiks rohkem juurde võtta. Internetis ringi kolades leidsin infot, kus oli kirjas, et laps võtab esimesel kuuel kuul juurde nädalaga 150g-200g. Mina aga hakkasin pablama jälle. Kristofer on paras unekott ka ja kui ma teda öösiti üles ei ärataks, siis ilmselt magaks ta hommikuni. Teda on tegelikult väga raske üles äratada.

Viimasel nädalal panin märkmikusse kirja kõik söömised ning arsti soovituse järgi toitsin teda iga kahe tunni tagant. Vähemalt üritasin nii palju, kui oli meeles kella jälgida. Õnneks saime sellise toitmisplaani järgi suurepäraselt hakkama ning juba õhinaga ootasin viimast arstivisiiti, 1. novembril.

Nädalaga võttis poja juurde 480g ning nüüd jättis arst sellise mulje, et taoline kaalutõus on juba liiga suur ning ei ole vaja last enam nii tihti üles äratada, aga vahe ei tohiks jääda pikemaks kui kolm tundi.

Kristofer sai sellel korral ka B-hepatiidi vaktsiini ning nuttis lohutamatult issi käte vahel. Kohe hirmus vaadata, kui oma laps niiviisi nutab, et isegi ei hinga vahepeal.

Kaalub meie vägilane 5,35kg (haiglast lahkudes oli 4,01kg) ja pikkust on ka ikka natuke visanud – sündis 53cm pikkusena ja tänaseks on ta 6cm kasvanud!

Mis ühe kuune Kristofer teha oskab?

Ta naeratab hästi palju, kui teeme talle erinevaid hääli. Jälgib inimesi ja asju, lobiseb isegi natukene, pöörab pead ühelt küljelt teisele, reageerib erinevatele helidele, hoiab juba vaikselt pead.

Üks kuu on olnud täis mähkmeid, piima, pisaraid, vaidlusi, muresid ja rõõme, kuid kõik see läheb asja ette. Ma olen avastanud endas külgi ja mõtteid, mida poleks eales arvanudki, et need olemas on. Uskumatu, kuidas üks täiskasvanud inimene võib lapsega koos uuesti kasvama hakata.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Miks ma olen vastane…

Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil [...]

4 kommentaari

Mida suurem, seda koledam? 🥹

Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬 Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. [...]

8 kommentaari

KUSKOHAS me just käisime?

No hei! Kuidas teil läinud on? Kõigepealt tahaks ära mainida, et ma ei saa oma [...]

1 kommentaar

Kui lapsed ajavad nutma

Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, [...]

Viimati 5 aastat tagasi?????

No hei! Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia [...]

5 kommentaari

Kui sõbranna mees petab

Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust [...]

7 kommentaari

Mis mu juustega juhtus?

No hei! Kuidas teie nädalavahetus möödus? Kuidas kooliaasta lõppu tähistasite? Ma teen parasjagu oma kiharatele [...]

2 kommentaari

Suvetöö, glitterimöll ja suurpuhastus

Uuh! Tahtsin tegelikult eile õhtul siia jõuda, et möödunud päevast muljetada, aga õhtu lõpuks olin [...]

6 kommentaari

Lahkuminek, hüvastijätt ja lapsepõlvetraumad

Ühe käega kussutan Oliveri vankrit, teisega segan putru ja kolmandaga toksin klaviatuuri. Jep, see ongi [...]

12 kommentaari