Minult on ikka aegajalt küsitud, kas siis kirjutatud või laivi ajal või siia jäetud kommentaar, et kuidas Krissul luuhaigusega on. See teema on nii suur stressiallikas ja ma reaalselt hakkan iga kord kassima, kui keegi selle kohta küsib. Mis ei ole muidugi teie süü vaid mu enda asi. 😀
Igatahes, ma ei tahakski väga sellel teemal üldse kirjutada, sest infot tuleb nii palju ja nii erinevat peale ja lõpuks ma siis seisan seal kuskil vahel ja ei saa ise ka enam aru, mis siis oleks kõige õigem teha. Üks ütleb, et head emad küsivad 398989 erineva spetsialisti käest nõu, teine ütleb, et usalda oma arsti, kolmas ütleb, et on vaja ruttu ruttu kuhugi minna ja midagi teha ja… Ja siis ma olen seal, et eeeee… did you just called me a shitty mom? Mind vist ei suuda miski enamasti närvi ajada, aga kui keegi kahtleb mu emaks olemise võimetes, siis ma lähen küll veits kettasse. 😀
Ma olen alati teinud asju nii nagu mu emasüda ütleb. Ja kõik on läinud hästi. Ilmselt ma jätkan sama mustri järgi. Soovitused ja nõuanded on täiesti okeid ja vastuvõetavad, küll aga igasugused tänitused ja nõmedad kommentaarid on lihtsalt… nõmedad. Eriti, kui sa oled nukras olukorras.
Täna olen ma palju rohkem motiveeritud Krissu olukorra suhtes. Tal hakkas eelmine nädal jälle puus valutama. Perearst soovitas valuvaigisit anda ja täna käisime Tallinnas ultraheliuuringus. Meid võttis vastu ortopeedia osakonna juhataja ning selgus, et Krissul lisaks põhihaigusele, mis tal juba suvest saadik on, on väike põletik tekkinud.
Nüüd sain ka haiguse ja ravi osas rohkem infot. Krissu teine arst on venelane ja ausalt, mul pole venelaste vastu midagi, väga tore ja sõbralik vanatädike on, aga mul on väga raske aru saada venelastest, kes räägivad aktsendiga (see on täiesti normaalne) ja suht vaikselt ja mul oleks vist üsna imelik peale igat tema lauset küsida, et “vabandust, ma ei saanud aru, mida te ütlesite?”. Lisage sinna vaikselt rääkiva tädikese kõrvale veel üks Krissu, kes koguaeg küsib sealt kabineti aknalaualt erinevaid mänguasju. Päääris palju infot jooksis lihtsalt mööda või sain valesti aru.
Nüüd siis oli mu vastas eestlane, kes rääkis selgelt ja kõvema häälega. Mis ma siis teada sain? Haigus on tõesti nõme, aga laps kasvab sellest välja. Haigus ise kestab umbes kaks aastat. Trennides sellel ajal osaleda ei tohi. Füüsiline aktiivsus, st jooksmine, kiirkõnd, hüppamine batuudil, kuskilt alla jne on keelatud või vähemalt piirata nii palju, kui saab. Kodus peame tegema neid konnaharjutusi, mis beebidel tehakse – laps selili, liigutad jalgu väljapoole, et liiges liiguks. Veel on hea rattasõit – liiges peaks olema ringikujulises liikumises, et päris nn kinni ei jääks.
Lisaks soovitas ta käia ujumas, mis pidi olema liigestele ja lihastele superhea. Apteegist soovitas ta osta D- ja C-vitamiini. Ma ostsin kohe sellise, kus kõiki on korralikus koguses.
Ja ega muud ei ole, kui peame hakkama regulaarselt kontrollis käima, et näha, kuidas haigus areneb. Hetkel on seis üsna hea, kui nii saab öelda. Lausa nii hea, et füsioteraapiat ta ei pidanud praegusel ajal vajalikuks. Sellel haigusel on neli etappi ja neljas on siis kõige hullem faas. Krissu on alles alguses, seega… jah, ma pean seda üsna heaks seisuks ja olen ilmatu tänulik, et see tal nii vara avasti. Ja siit ka hea nõuanne – kui laps kaebab jalavalu, ei pruugi see ilmtingimata olla kasvamisvalu. Ma kusjuures arvasi sama alguses, aga näete. 🙂
Krissu ise on ka üsna positiivselt meelestatud. Täna lasi ilusti ultraheli teha, kuigi varasemalt on natuke streikinud. 🙂
Aa, võtsin Krissu lasteaiast ära ka. No igaksjuhuks, kui see füüsiline aktiivus nii piiratud peab olema, siis mõtlesin, et las ta olla minuga kodus. Vaatame, kuidas järgmiseks sügiseks haigus kulgenud on.
Meil on kõik hästi!
Nii kergendav on lugeda, et see haigus on mööduv! Minu arvates oled küll tubli ema, kohandusid vastavalt lapse haigusele (võtsid ta lasteaiast ära, et jälgida, käid arstidel jm). Soovin teile jaksu paranemisteel!
Jah, kui ma võrdlen seda, mis minu ajal oli, kui laps olin, st midagi oli, öeldi, et ah mis arst, küll üle läheb, siis… ma vist olen ikka nats hea ema ka. ? Igatahes, aitäh sulle! ❤️
Palju jaksu ja mina usun kogu südamest et Krissu saab sellest haigusest vabaks ja kasvab välja. Mäleta (ma kunagi kirjutasin sulle sellest) et C vitamiinil ja C vitamiinil on oluline vahe. Samuti D vitamiini puhul on puhtad õlitilgad kordades paremad kui mingites kapslites v tablettides. D vitamiini ei tohi üle manustada.
Jane, Sa oled väga väga väga hea ema, olen alati imetlenud kui hea vaimne ja hingeline klapp sul on oma lastega. Tõesti, seda näeb nii selgelt. Ja kui lähedased lapsed sinuga on, nii avatud ja rõõmsad.
Ma täiega hoian teile pöialt ja soovin vaid head.
Jaa, sa vist kirjutasid üsna sisuka kommentaari nende vitamiinide kohta! Arst soovitas ka spetsiaalseid, kus D ja C vitamiin juba piisavas koguses olemas on. Aitäh sulle! Tead, ma olen muidu kõva mutt, haha, aga vahel on väga julgustav ja armas lugeda, et keegi sinusse usub. Võttis lausa mul munad märjaks. ?
Kui Te dr. Kritt’i juures käisite siis vast uut arvamust vaja pole. Ka minu lapse ortopeed, küll teisel põhjusel.
See on muidugi ka positiivne, et nii vara tuli diagnoos, et saab kohe toetada ja teab mida ei või ning võib.
Palju edu!
Dr. Kritt jah! 🙂 Väga meeldiv arst ja andis nii palju lootust.:)
Dr Kritt on tõesti parim! Venelane – Iljinskaja? Kui siis tegelikult samuti tegemist äärmiselt hea arstiga
Jaa! Ja jaa, oli küll tema ning tõesti, nõustun, super arst! ?
Oled ilmatuma tubli ema ja su lastel on vedanud! Sellised asjad nõuavad palju jõudu ja rahu leidmist enda seest. Hoolitse enda eest! Teil on kõik hästi ☺️
Õige! Aitäh sulle ❤️
Pea püsti! Usalda oma sisetunnnet-see üldiselt ei vea alt. Paid lastele, tugevat närvi emmele-issile ?
Aitäh 🙂
Pole siia kunagi ühtegi kommentaari jätnud, aga nüüd lihtsalt pean kirjutama, et seda postitust lugedes valdas mind (täiesti võõrast inimest) suur kergendus- ja tänutunne!!! Aitäh jagamast ja hoian pöidlaid edaspidiseks!
Aitäh 🙂
Tundub nagu Perthese haigus. Kui nii, siis olen sinu saatusekaaslane. Kui algul teada saime ja ortopeediks osutus ka vene aksendiga rääkiv arst, oli mul küll pisarad voolamas. Vahetasin arsti ja läks natuke helgemaks. Käisime füsioteraapias päris pikalt ja palju, ujumas ja sõit jalgrattaga. Batuudi korjasime õuest ning osad laste sünnad jäid vahele kui toimusid batuudikeskuses (ei öelnudki lapsel, et kutsutud oli). Tänaseks on meil 3 aastat möödas ja möödas ka kõik probleemid. Soovin edu ning loodan, et möödub kõik ilma probleemideta. NB! Vahel tundus, et vaja silti, et keelan last arsti soovitusel “ära hüppa, ära hüppa, ära, ära, ära…”
Jaa on küll Perthes, kirjutasin sellest ka juba, aga arusaadav, kõik ei satu lugema 🙂