***

Upun siin varsti, tsau

Kui on eelnevate rasedustega midagi uut, siis on see üleliigne väga räme ja vastik emotsionaalsus. Just nutmine. Ega ma ei teagi, kas ajada see 100% raseduse kaela või hoopis selle süüks, et juba kuu aega olen ma antidepressantidest prii. Või on mõlemal oma osa selles.

Juba sellele mõeldes tõmbuvad mul munad märjaks. Ja see polnud isegi ju kurb sissejuhatus.

Okei, see selleks. Ma ei tea, mis värk on, aga iga pisiasi ajab mind nutma. Mul pole ühegi rasedusega sellist pulli olnud ja kes tahab nüüd mulle öelda, et oii, selline emotsionaalsus tähendab kindlasti, et tulemas on tüdruk/poiss, siis pls ei… ma lihtsalt hakkan nutma jälle. Ausõna.

Üks päev rääkisin ühe lähedasega juttu ja lihtsalt nutsin. Rääkisime messengeris, ta kurtis oma elumurede üle ja ma lihtsalt töinasin, et nagu… miks elu nii mu** on? Tavaolukorras, st mitte rasedana oleks mul ilmselt lihtsalt selline “mehh” olek olnud.

Eile… nutsin täiega. Heitsin Geidule ette, et ta raudselt ei taha minuga olla ja tal on keegi teine ja bye, kõik on läbi. Ise käisime päev varem abiellumiseks sõrmuseid valimas. 😅 Raseda aju on ikka midagi erilist, ma ütlen. Ja seda erilist ei mõtle ma sellises vauuu mõttes vaid:

Üks päev istusin elutoas diivanil, vaatasin TikToke ja lihtsalt naersin. Kohe täiega ja kohe südamest. Lõpuks lihtsalt nutsin, sest meenusid kõik si*ad asjad, mis elus juhtunud on ja lihtsalt oigasin, et miiiiiks ma elan, elu on nii halb jne. 😅 Õudne, ma ütlen.

Järgmine kord nutsin sellepärast, et lapse ekskursiooni piltidel üks laps teistest eraldi oli ja siis ma olin niii kurb, et miks keegi temaga just seal pildil ei olnud ja kas temaga ikka ollakse sõbralik ja kas tal on ikka sõpru jne. (Uurisin pärast ka, tal kõik okei).

Siin paar päeva tagasi nutsin meie auto pärasr – et peab palju remontima ja viimasel ajal üks jama teise otsa. Mina ja nutan auto pärast???? Tavaliselt on see Geidu teema – midagi autol viga on, siis ta siin kodus istub kuskil nurgas ja nagu leinaks kedagi. Enne temas mingit eluvaimu näha pole, kui probleem on lahendatud. Huvitav, kas ta siis ka nii kurb on, kui me oleme tülis olnud ja üksteisest eemal? Oh ma ei saa… jälle tuleb..

Täna kribas mulle üks hea inimene, et saame uue diivani lõpuks… mina, ma…. kas ma pean üldse ütlema, mis asjad mul märjaks tõmbusid?

Ütleme nii, et ma pole oma elus vist kunagi nii emotsionaalne olnud kui nüüd. See on vahepeal juba nii absurd ja kopp on ees. Aga ei, magan ära ja kohe parem. Üldiselt tulebki uue päevaga uus ja rõõmsam Jane. Ma ei tea, äkki ma peaks ämmakale kurtma? Ma kardan, et hakkan seda tehes ka nutma jälle… 😅

8 thoughts on “Upun siin varsti, tsau”

  1. Ma olin ka raseduse ajal suht emotsionaalne, aga see, mis peale sünnitust toimuma hakkas, on veel hullem 😀 Sünnitasin sügavalt enneaegse lapse ja elame koos haiglas. Nutsin siis, kui ühisesse palatisse saime. Helistasin emale lahinal nuttes, kui mind esimest korda haiglast koju lubati (ema esiti ei saanud aru, mis rääkisin ja kartis, et miskit oli juhtunud). 😀 Nüüd olen veidi normaalsemaks muutunud, aga silmad ikka iga kurvastava ja rõõmustava asja peale märjad. 😬
    Jane, sa oled väga tubli! 💛 Mina ka võõrutasin antidepressantidest esimese raseduse alguses ja oli raske. Kui tunned, et ikka ei suuda, siis on olemas ka ad-sid, mida raseduse ajal võtta võid. Uuri, kui vaja – ära lase deprekal ja ärevusel üle pea kasvada 🙂

    1. Jaa, meil raviarstiga räägitud, et ikks jälgiks olemist ja alati on variant, aga ma tunnen, et saan ilma hakkama ikka. 🙂

  2. Kui rase olin hakkasin nutma sellepärast et tegin süüa ja mees ütles et sa oleks rohelise sibula võinud panna siis kui sööma hakkame et kui ahjus toit on siis kuivab ära see roheline sibul ja ma valasin sellise pisara kõikide ees😂🙈

    1. Hahaha 😅 no, kuidas ta julges nii öelda? Ma oleks ka nutma hakanud. 😅

  3. Ka rase ja emotsioone ikka jagub. Mind ajas see naerma, et Geidul keegi teine jne. Nii tuttav teema – mul ka neid erroreid olnud. Hormoonid on ühed “toredad” asjad ma ütlen. 😀 Lisaks on mul mäluga probleemid. See pidi ka olema, et hakkad asju unustama. Ma muidu väga terava ja pika mäluga – nii imelik on vahel, kui midagi unustan. 🤔

  4. Sünnitasin ka täpselt 2 kuud tagasi , kui esimese rasedusega ei olnud mul midagi, siis seekord … jube. Võimalik ka, et rasedus ja lõpetasin samuti antidepressantide võtmise . Hommikud olid enam-vähem, aga õhtud .. piisas ühest valest pilgust minu suunas, kui mul juba silmad märjad. Ja kui keegi julges öelda midagi mu keha kohta või kaalu, siis see lõppes sellega, et ma arvasin, et ma olen kõige paksem ja koledam 😅 ( võtsin kogu rasedusega juurde 14 kg ja mul oli rasedusdiabeet ). Peale jõule üks õhtu istusin õhtul mehe juurde, nutsin ja ütlesin, et saan aru, et ma ei ole enam ilus ja olen paks ja pm pakkisin teda juba kodust välja, sest kuidas keegi tahaks üldse minuga olla.

    Öelgu keegi veel, et rasedus on ilus aeg… 😅
    Kuid Sulle edu ja sa oled tubli, lõpp tulemus mis sellest tuleb, on midagi väga väga imelist 😊

  5. Olen niisama ka üli emotsionaalne inimene ei kujuta ette mis rasedana veel toimub .

Vasta Mina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.