Uus päev, uued mõtted

Sõpruse ja selle reetmise postitusele tuli nii palju vastukaja. Enamasti toetavad kommentaarid ja kirjad, mille üle olen ääretult tänulik. Ääretult tänulik, sest kuigi ma olen tänaseni arvanud, et mul on vähe toetajaid ja pean pigem iseendale ainult lootma ning üksi hakkama saama, on hea teada, et mul on minu lugejad, kes seisavad mu kõrval alati, tugeva kaljuna.

Kes vajadusel lohutavad, annavad nõu või toetavad lihtsalt hea sõnaga. Mul on nii hea meel, et olen sellised inimesed enda kõrvale just läbi blogi leidnud. Kuigi te olete mulle ju tegelikult peaaegu võõrad, siis teisest küljest lähemal kui ma ise arvatagi oskasin.

Muidugi, ma ei ole ideaalne inimene ja teen samuti vigu. Jah, “sõbranna” tegi valesti, kui mind nõnda inetult taga rääkis ent ka tema on inimene ja ei ole mõtet teda kividega loopida.

Kui ma eile kõike seda lugesin, mis ta minust rääkis, süttis minus leek. Ma kirjutasin pika teksti, mille plaanisin talle saata ent siis võtsin end kokku. Mõtlesin, et parim kättemaks on sellest loobumine.

Pole mõtet vihata. Pole mõtet kahetseda. Mis see mulle annab? See ei muuda midagi olematuks. See ei muuda valu leebemaks.

Parim teraapia hingele on talle andeks anda, kuigi ta seda ei palunud (nüüdseks ta muidugi on seda teinud juba). Parim on sellest kogemusest õppida, analüüsida, mida võisin mina valesti teha ning asjal minna lasta. Uusu võimalusi antakse, kuid minu limiit on ületatud. Meist keegi ei ole täiuslik. Olen mina taga klatšinud, oled sina, on tema. Me kõik oleme. Kunagi.

Arutasime siin mehega, kuidas üks inimene saab teisele nii naha vahele pugeda. Küsisin, kuidas on võimalik, et üks inimene tekitab minus sellist valu, kurbust ja meeleheidet. Mees vastas, et ju siis on oluline inimene. Ja nii ongi. Mõned inimesed saavad meile väga tähtsaks, ilma, et nad midagi erilist tegema peaksidki. Sa veedad nendega aega, harjud nendega ja üks hetk on neil koht sinu südames.

Viimasel ajal olen üritanud rakendada põhimõtet, et kui midagi head ei ole öelda, ära ütle midagi. Kui mõtled teisest halvasti, mõtle omaette. Sa ei pea nendest asjadest rääkima kolmandale isikule. Jah, ka mina vahel eksin selle põhimõtte vastu, kuid see kõik on ka ringiga minuni tagasi jõudnud.

Kui ma millessegi usun, siis on see karma. See saab alati meid kätte. Olen näinud, olen tundnud.

Pole mõtet muuta oma hinge veel haigemaks, mõeldes halbadele asjadele, proovides neid lahendada, elada selle sees. Lase minna, ela edasi ja näed, kuidas maailm muutub sinu ümber palju ilusamaks. Need kurvad tunded ja mõtted on mööduvad.

Mõned asjad ei allu meie kontrollile ning selle asemel, et üritada neid iga hinna eest ohjes hoida, tuleb minna lasta. Küll tuleb mu ellu veel paremad ajad.