Ma ei jõua ära oodata kohtumist selle beebiga, sest on teine alles krutskeid täis. Juba kõhus olles.
Alguses šokeeris mind verejooksudega, seejärel otsustas keset rasedust lampi tuharasse pöörata, nüüd ta istub seal, pepuga nii vaagnas, et isegi ei taha kellelegi näidata, kas ta on poiss või tüdruk ja eile saatis mulle terve päev libakaid, mistõttu ma õhtul otsustasin haiglasse minna. Ega mulle see mõte väga ei meeldinud, sest mul kipub haiglas või selle läheduses vererõhk lakke ronima, aga mis teha, pidin südamerahu tagasi saama.
Ööseks jäeti meid haiglasse. Emakakael oli täpselt sellises olekus, et võib asjaks minna, samas ütles arst, et selline emakakael võib korduvsünnitaja puhul ka täiesti tavaline nähtus olla. Nojah.
Täitsin erakorralise keisripaberid ära ja jäin tiksuma palatisse. Vererõhutabletti anti ka, sest see oli muidugi laes. #ärevik
Ööga kadusid need toonused aga ära, sain rahulikult magada. Üle pika aja, kusjuures. Ärkasin vaid korra, et pissile minna. Kodus äratas mind öösiti kas Krissu või siis laiutas Geit nii hirmsasti, et normaalselt magada ei saanud. Ega edaspidi ka ei saa. 😀
Hommikul olin üsna vara juba üleval, et teada saada, mis ja kuidas edasi. Minu eesmärk oli ikka koju saada. Haiglas olla pole üldse tore. Eriti, kui sul on ärevushäired.
Tundsin üle pikkade aastate korraliku ärevust täna hommikul kuni selle ajani, mil koju sain. Tundsin, kuidas süda sees nii hirmsasti tagus. Proovisin olla pikali, lamavas asendis… ükskõik kuidas, et kuidagigi rahuneda ja vererõhk langeks, aga ei midagi. Telefonil oli ka aku tühi, seega mingit tegevust polnud, et muremõtteid eemale saada.
Lõuna ajal tehti UH, beebi umbkaudne kaal on 3,1kg, südametöö ja kõik muu oli korras. Ka KTG kinnitas seda hiljem. Kuna minu vererõhk ikkagi üsna kõrge oli, kirjutati mulle tablette välja, mida nüüd kuni keisrini võtma pean. Pühapäeva hommikul pean minema haiglasse KTG alla ning vererõhku uuesti mõõtma. Ma ei tea, kuidas ma saaks teha nii, et olen seal rahulikult? Nii kui pikali saan, et KTG lasta teha, hakkan närveerima, ükskõik, kui rahulikult ma ka olla ei üritaks (kodus on kõik tiptop, vererõhk täiesti normis). Soovitusi?
Ausalt, kui ma siin mõned päevad tagasi kirjutasin, et ooo rasedus, nii imeline… Siis ma ei jõua enam kolmapäeva ära oodata. Lõigake mind lahti ja võtke see beebi minu seest välja. Ma tahan näha, mis krutskeid täis sell seal sees kasvab. ? Ükski poistest mulle selliseid vigureid ei korraldanud, seega ma ootan huviga.
Ma ei tea kas sa oled seda juba proovinud aga kui minul tuleb ärevus peale nt ripsmetehniku juures kuna ma ei saa silmi lahti teha ja ma tean seda siis ma hakkan mõttes numbreid lugema nii palju kuni aitab maha rahuneda või siis teine asi mis mind aitab on see,kui ma kellegiga rääkida saan millegist.
Tere:) Minu esimene kommentaar. Alustuseks, Sa oled nii tubli. Väga ilus naine ja tublid lapsed! Ei saa üldse aru, miks vahepeal on vaja kellegil kommenteerida ja negatiivselt.
Elan kaasa Teie uue beebi tuleku üle.
Ootan ise kolmandat last, täna täitus 35 nädalat. Kuni 30 nädalat oli laps kõhus risti ja siis sättis end tuharseisu. Esimesed kaks last olid peaseisus kogu raseduse vältel ja sünnitasin ise.
Nüüd kolmandaga alles uuel nädalal UH arsti juurde minek, et mis pidi ta on ja mis saab. Välispidist keeramist soovitatakse igast uksest aga olen sellele vastu ja teha ei lase.
Hetkel, kui Sul beebi tuharseisus on, oskad Sa kirjeldada, kus kohas Sa tunned kõige rohkem liigutamist ja kui ta luksub siis kus kõhu pealt Sa seda tunned..
Minul liigub rinna alt väike pall, mõtlen, on see pea või pepu:D Kui luksub, siis vasakul naba juures. Viimase UH järgi lapse pea oligi seal.
Ma tunnen liigutusi rohkem alakõhus. Ei ole seda jalaga ribidesse peksmist, mis teiste lastega, kui nad ka pea all olid. Nüüd on üleval jah üks mügarik, mis ühele ja teisele poole aegajalt liigub ehk pea. 😀 Kui luksub, siis tunnetan ka seda rohkem naba juures jah.