Kui mul on järjest mitu vaba päeva, siis esimesel või teisel õhtul armastan ma endale ühe mõnusa kohvi teha, hilisööni üleval olla ja seda kummalist vaikust nautida. Sinna juurde vaadata mõnda head filmi ja lihtsalt olla. Mida täiskasvanumaks ma saan, seda rohkem tunnen ma rõõmu pisiasjadest, näiteks heast kohvist, vaikusest, pimedusest, pehmest tekist.. ja no absoluutselt kõigest sellest, millel kunagi ei tundunud minu jaoks miskit olulist väärtust olevat.
Laupäeval oli eelviimane tööpäev enne kahepäevalist puhkust. Peale tööd tulin ma koju ja siin oli nii rahulik, sest lapsed ja härra läksid linna viimase isa juurde tema sünnipäeva tähistama (härra isa oma siis). Ma mõtlesin kaua, kas ka nendega ühineda. Härra muidugi jõudis mulle facebooki juba kribada, et kas ma olen minemas ja nad siiski ootavad mind sinna. Kuna ma hommikul pidin juba 5 ajal tõusma, olin megaväsinud ja parema meelega oleks põhku pugenud ning õndsat und maganud. Aga kuna ma siiski olen väga viisakas inimene, siis südametunnistus ei lubanud äia sünnipäevalt puududa. Nii ma siis end valmis sättisingi. Ajasin selga suvele iseloomulikud riided, sest sellel päeval oli liiga hot. Te ei kujuta ette, kuidas ma töölt koju tulles piinlesin- hommikul 5 ajal oli ikka jahedavõitu, panin selga pikad teksad (tööl lühikesi ilmselt kanda ei lubatagi, ma pakun) ja kampsuni. Kui ma kella 14.35 ajal töölt koju kõndisin, vaadati mind tänaval täpselt sellise näoga, nagu oleks burkat kandnud. Ja ega mul endal ka hea olla ei olnud- näost õhetasin, põsed punased, higi voolas.
Kui olin end suviselt riide sättinud, haarasin külmikust mõnusa, jaheda sex on the beachi, panin kõrvaklapid kõrva, mõnusa muusika käima ja läksin bussipeatusesse. Oh kui hea oli ilma lasteta sellise ilmaga kuhugi liikuda. Ma istusin bussis just akna alla, et päike saaks mulle peale paista. Hea muusika ja jook muutsid selle bussisõidu palju rohkem nauditavamaks.
Pean olema aus ja tunnistama, et kui ma üksinda ühistranspordis sõidan, meeldib mulle ümber olevaid inimesi jälgida. Ei ole ma mingi sarikiller või pervert. Ma lihtsalt jälgin inimesi ja seda, mida nad teevad, kuidas on. Ja peab tõdema, et inimesed on kuradima kurjad ja pahurad. Pea alati. Jah, mõnel on selja taga raske tööpäev, mõnel on keerulised eluprobleemid. Minul on ka! Ma ju olen samamoodi inimene.
Aga õnneks on mu silmad helged ja päris tihti näen ma inimestes ainult rõõmsameelsust, headust ja heatujulisust. Kui ma laupäeval bussiga linna sõitsin, istus minu kõrvale vanem naisterahvas. Mul olid kõrvaklapid peas, muusika volüüm põhjas. Ta läks mulle kogemata pihta. Ma jälgisin naisterahvast justkui aegluubis pilguga ja see aeg, kui ta enda nägu minu poole keeras, võis tema silmist lugeda: “Kas see neiu vaatab mind kurja pilguga või võtab ta mu vabanduse vastu?” Ja ta vabandaski. Mina aga naeratasin talle, sest ega see väike müks mulle liiga ei teinud.
Küll olen ma aga näinud tänavapildis, kuidas inimesed iga pisiasja peale ärrituvad või pahuraks muutuvad. Kui keegi võtab istekoha ära või keegi läheb kellelegi vastu kogemata. Vastuseks on pea alati kortsus kulm, rusikas või rusikahoop. Milleks? Miks? Ma ei mõista seda. Kui keegi mulle vastu läheb, müksab või misiganes kogemata teeb, ma alati naeratan, sest.. miks ma peaksin kisama pistma? Ega ta mind tappa üritanud ju. 😀
Viimased postitused
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
7 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari