Huhh! Tahaks öelda, et on olnud pikk teekond, aga tegelikult on aeg hirmuäratavalt kiiresti liikunud, sest ma justkui nagu mõnda aega tagasi oleks teile teatanud, et olen rase ja nüüd ma istun siin oma 35. rasedusnädalaga ja iga päevaga jõuan lõpule aina lähemale. Ok, see kõlas veits creepylt.
35. nädalat on täis ja nagu ma olen aru saanud, antakse üldiselt alates 37. nädalast sünnitajale roheline tuli. Et kui hakkab tulema, siis hakkab, aga oleks hea, kui ikka 40. nädalat ta mul sees kasvab.
Mõelge, see 37. nädalat on ju juba KAHE NÄDALA pärast. Mitte et ma arvaks, et meie pisibeebi päeva pealt tulema hakkaks, ei ei. Minu eelmised lapsed on mu sees istunud veel kaks nädalat üle tähtaja ka, nii et ma olen juba arvestanud, et sünnitamiseks läheb alles aprillis. Vot kui hea oleks, kui tuleks ka 18 aprill, siis on Geidul, Raimondil ja nimetul beebil samal päeval sünnipäevad. See oleks küll võimas!
Aga tegelikult tunnen ma viimasel ajal oma sees asju, mida ühegi teise rasedusega ei tundnud. Ma ei tea, kas väliselt on näha, et mu kõht on alla vajunud? Ise ma aru ei saa, aga ma tunnen, et ta on ennast miskit pidi sinna alla nii ära fikseerinud, et vahel on vaja lausa kontrollida ega mõni käsi kuskilt välja ei ripu. 😀
Täna oli viimane UH ja võite jällegi ainult oletada, millise elevusega ma seda ootasin. Eelkõige sellepärast, et umbkaudset kaalu teada saada – Krissu oli ju hirmuäratavalt suur, lausa 4,3kg sündides, kuigi kolmas sünnitus oli kõigist minu meelest kõige lebom. 😀 Igatahes, kaalub ta hetkel umbkaudselt 2,9kg.
Järgmisena huvitas, kas tal on kõik seal sees ikka okei ja olemas ja täitsa oli!
Mis mulle natuke muret valmistab, on see, et beebi on end vahepeal siin tuharseisu sättinud. 20. nädala UH-s oli ta kenasti pea all ning nüüd enam mitte. Ka tähtaeg liikus uuesti tagasi ehk 20.03 peale (enne oli 28.03) ja reedel pean minema uuele vastuvõtule, et arutada lapse välise keeramise üle.
Teate, ma ütlen ausalt, mõte lapse välisest keeramisest tekitab minus hirmujudinaid, sest ma olen selle kohta inimeste erinevaid kogemusi lugenud ja peamiselt on meelde jäänud, et see on üks valus ja ebamugav protseduur ning võib ohtu seada ka lapse enda.
Ma kirjutasin peale visiiti kohe enda ämmaemandale ja uurisin, kas ma pean laskma seda teha või on see vabatahtlik. Kui aus olla, ei taha ma seda üldse. Ma ei teagi, pea on jälle muremõtteid täis… Reedel selgub, mis saama hakkab.
Ja kuigi arst 20. nädala UH-s ütles, et tulemas on pisike tüdruk, siis ma ikka veel kahtlesin selles. Küsisin nüüd uuesti üle, kumb on – ei olnud näha, hihi. 😀
Paljud on küsinud, kas juba upume siia roosamanna sisse. Ei upu. Kui aus olla, pole me veel tüdruku sünniks üldse valmis, st meil on olemas paar kleidikest ja väga vähe riideid, mis kingituseks saadetud on, aga nt on puudu veel voodi, vanker (veel kaalume, kas ostame uue või kasutame ikka Kristoferi oma), lutt, lutipudel, apteegikapi sisu, rinnapump jne… Ehk siis kõik vajalik on puudu, sest aega nagu oleks, aga samas ju enam ei ole ka, sest siin iga päev võib asjaks minna, aga me lihtsalt venitame. ?
Mul ei ole ühegi lapsega seda ostuhullust olnud. Esimesega kolas rohkem mu ema mööda poode ja mõtles igasugustele nimevariantidele. Eks mul endal on iga lapsega see ärevus ja ootus olnud, aga samas olen ka alati mõelnud, et ega need asjad ja nimed kuhugi eest ära ei jookse. Laps saab ikka nime, isegi, kui mõtlen sellele alles raseduse lõpus ja asjad saab ka soetatud. Mulle ei meeldi see asjade kokku kuhjamine varakult.
Mis me nüüd hoopis teisiti tegime, on nimevalik. Poistega oli kindel ei see, et neile tuleks mitu nime. Ei, ei, ei. Ma olin nii selle vastu.
Nüüd… nüüd osutusid meie lemmikuks kaks nime ja kuna me ei suutnud valida, kumb peaks meie neljanda lapsega igavesti koos olema (või selle ajani, mil ta ise oma nime vahetada saaks ?), siis mõtlesime, et paneme hoopis kaks nime. Nimede statistika ütleb, et sellist nime ei ole ühelgi eestlasel või on neid vähem kui viis. Sähh teile originaalsust! ?
Minul poja oli koguaeg tuharseisus kuni lõpuni välja.
Käisin ka keeramises ja enam kunagi ei lähe, see oli nii valus( mul olid pisarad silmis) , kuigi see kestis heal juhul paar minutit, aga eks kõigil erinev vb õnnestub ruttu see keeramine..
Loodame pisike ikka keerab ilusti ära?
Sulle palju edu ja jaksu kuni lõpuni ??
Mina ei soovitaks enne sünnitust igasuguseid hirmujutte lugeda, ajad ennast mõtetult närvi ja ilmselt pole asi üldse nii hull kui paistab. Usalda oma sisetunnet ja arste, nemad teavad paremini kuidas sulle ja beebile parim on!
Minu eelmise aasta beebil ennustati kaalukd 3.4 kg aga vot sündis 4.5 kg ?? et mina ei usu neid ennustatuid kaalusid mis arst ütleb?
Minul oli ka tuharseis vist sel ajal, olin tartus arvel. Nädalaid tãpselt ei mäleta aga ka seal lõpupoole ikka ja ämmakas ütles et 37-38 rasedusnädalal hakkavad vaatama mis teha kui selleks ajaks ei ole keeranud ja vops kui uuesti kontrolli lãksime oli kõik nii nagu pidi. Sündis 40rn. Ma veel ei põeks kuigi tean mida tunned ja olin ise ka hirmul. ?
Mu jaoks ongi see hirmutav, et ma pean juba ülehomseks otsustama, kas tahan lasta väliselt keerata.
Eelmisel aastal olin sama küsimuse ees, kuna beebi oli tuharseisus ja ei keeranidki ennast ôiget pidi.
Väga pikka juttu meil arstiga ei olnud, kuna keeramist ma ei soovinud. Nii jàigi üle vaid keiser.
Parim otsus üldse ! Ei mingeid sünnitusvalusid ega midagi. Laps rôômus ja roosa. Soovitan!
Minul vastupidine kogemus välise keeramisega. Olin ka lugenud, et hullult valus ja ebamugav jne.
Mul ei olnud ei valus ega ebamugav ja see käis nii kiiresti, et teine arst, kes oleks pidanud kõrval veel olema, astus uksest sisse kui kõik läbi oli. Ta veel imestas, et nii kiiresti.
Kui mina oma poja ootasin siis oli ka tema tuharseisus ja käisin välisel keeramisel, kogemuse poolest ütleks et see oli selline ebameeldiv tunne aga ei mingit valu, aga vot minu poiss otsustas et tema ei keera end ümber ja kõik ja nii ma lahkusin sealt palatist beebi ikka tuharseisus ja nii ma endale plaanilise keisri aja saingi. Aga miku ema ütles selle peale et kui laps on tuharseisus siis milleks teda vägisi keerama hakkata, mis on looduse poolt seatud see nii jäägu. Seega mõtle hoolega kas sa soovid seda ja kuula oma südame häält??jõudu ja jaksu lõpuni välja?
Käisin ennem jõule väliselpööramisel, meil õnnestus ja jäi püsima ka nii. Oli ebamugav, mitte grammigi valus. Kuid mina ei soovitaks kellegil esilekutsumisele minna, läksin kolmapäeval kell 9 haiglasse, beebi sündis reedel kell 7, meeletu piinamine. Sellel hetkel mõtlesin, et oli mul vaja ta peaseisu lasta keerata, keiser kõlab ka ju hästi 😀
Eks see vist olenebki inimesest. Mul nt kõik lapsed esilekutsumisega sündinud. Samal päeval lapsed kätte saanud, viimane oli kõige lebom – 5h ja laps käes ?
Mul küll pole keeramist olnud, aga mine ja proovi. Alati saab ju pooleli jätta kui lähebki liiga valuseks 🙂 Edu ja jaksu sulle ☀️?
Ka minul oli täpselt sama teema tüdrukut ja ühtlasi ka esimest last oodates.Tähtaeg oli 11.04 äkki, aga sündis 31.03.
Viimases uhs sain teada, et beebi on tuharseisus. Pandi veel üks lisa uh enne tähtaega. Sain ämmakalt ka infolehe välise pööramise kohta. Otsisin palju ise infot ja mina jäin arvamusele, et ei lase seda teha. Tegin kodus erinevaid harjutusi – nt vaatasin telekat nii, et pikali olles oli pepu all padi, st alakõht oli kõrgemal. Rääkisin mõtetes palju beebiga, silitasin ringselt kõhtu. Ja ma ei tea kas selle mõjul, aga kui sellesse lisa uhsse läksin, siis oli beebi ennast kenasti pööranud. Muidu oleks tõenäoliselt keisri lasknud teha.
Ma soovitaks harjutusi teha, ehk mõjuvad ja toimida täpselt enda sisetunde järgi. Kui leiad, et ei taha beebit torkida ja keerata, siis lase tal olla. Kui pead vajalikuks keeramist (mis ei pruugi 100% õnnestuda) siis proovi see ära. Peaasi, et teed seda mis sisetunne lubab ?
Minul oli poiss tuharseisus ja päris suur. Keeramise eel anti mingit emakat lõdvestavat tilka, üks arst tegi uh-d ja teine pööras, ma ei tundnud mitte kui midagi, valus ei olnud absoluutselt☺️tehti seda Pärnu haiglas 37ndal nädalal ja laps oli see hetk uh järgi suur 3691g, sündis 42 nädalal ja kaaluga 4630grammi ja 55 cm ? muide, pärast keeramist ei läinud enam jope lukk kinni ja õde ütles, et kõht oli kohe suureks muutunud, endal oli hea kerge hingata kohe ?
Hei! Minul oli ka beebi tuharseisus ning lasin ämmakal ennast ära rääkida, et prooviksin ikkagi välist pööramist. Tema sõnul pidi see olema kergelt ebamugav, aga mitte üldse valus. Reaalsus oli see, et kolm arsti olid mul kallal ja üritasid keerata, kuid beebi puikles vastu ning see oli nii põrgulikult valus, et mul pisarad voolasid (olgu mainitud, et pean end pigem väga hea valutaluvusega inimeseks). Lõpuks lõpetasid nad alles siis, kui üks arst minult põlvega laksu sai (mitte meelega). Kõht oli küünejälgi ja siniseid triipe täis ja valutas ikka päevi. Järgmisel õhtul käisin ka EMOs, kuna ei tundnud ensm lapse liigutusi, õnneks oli kõik OK.
Beebi sündis plaanilise keisriga ja on igati rõõmus ja rõõsa ☺️ Ning kui kunagi peaks veel sama valiku ees olema, siis keelduksin pööramisest, kuna järelikult beebil on kõhus just nii parem olla ja ehk peab see nii olema!
Tean, et kõik kogemused on erinevad, aga mina ei soovitaks sekkuda ☺️ Las beebi ise otsustab, kuidas ta olla/tulla soovib.
Nii, mina elan hetkel Saksamaal ja olen oma lapsed ka siin saanud. Seepärast olen ma veidi häiritud, kuna kommentaaridest selgub, et Eestis on naisel kaks valikut – kas välispidine keeramine või planeeritud keiser. Mis on mõlemad mu meelest kohutavad valikud. Mul poiss oli kuni 38.nädalani tuharseisus ning mulle mu ämmakas soovitas ühte harjutust teha. Joogas on mitmeid, mida selleks kasutada. Inglise keeles oleks see vist “Supported Bridge” – põhimõtteliselt oled selili maas, jalad kõverdatud ja tõstad tagumiku üles. Samuti võid lamada nii, et vaagnaluu on kõrgemal kui selg, näiteks paned padja tagumiku alla.
Ja ausalt öeldes, ka tuharseisus last saab sünnitada, kõik arstid ei taha seda vist aga teha.. ? Mul vedas, poiss keeras end just enne sündimist ikka õiget pidi. Aga keisrit ei oleks ma ise ka vastasel juhul võtnud.
Hoian sulle pöialt ja proovi neid harjutusi, guugelda kas või “yoga to turn breech baby”. Kaotada pole midagi ❤️?
Minul tuli liiga hilja välja, et laps tuharseisus ja ei saanud keeramist teha. Hea oligi ma arvan, et sellel ikka mingi põhjus miks laps nii on. Keisril tuli välja, et mu laps oli kõhus veel täiesti nagu pulk sirge. Mina keeramist ei teeks aga eks see igaühe anda otsustada.