Viimased päevad

Oot, misasja, kas ma kirjutasin viimati kolm päeva tagasi või? Täiesti uskumatu, see ei ole ju üldse minulik. Viimasel ajal on mul selline kirjutamistuhin peal, aga ma lihtsalt ei ole siia jõudnud. Number üks põhjus on väsimus. Jah, ma olen viimasel ajal koguaeg nii väsinud. Lähen normaalsel ajal magama, tõusen hilja ja magan isegi lõunaund, aga tunnen, et sellest ei piisa. Loodetavasti pole rauatase vigureid hakanud viskama, hihi! 😀

Pühapäeval oli vinge perepäeva üritus Paide kultuurimaja kõrval. Mõtlesime ka minna ja veeta ühe toreda päeva. Täpselt seni kauaks, kuni Raimond otsustas mulle oma morsi sülle valada. Heledate pükste peale punane morss. Õnneks see morss oli veega nii ära lahjendatud, et mingeid punaseid laike ei jäänud, kuid inimesed mõtlesid kindlasti kahte a) ma olen end täis lasknud või b) mul on veed ära tulnud ja ma ise ei ole märganudki seda. 😀 Alguses ma olin vihane. Ja siis ma mõtlesin, et jumala pohlad, päike paistis ja ehk kuivavad kiirelt ära. Viis minutit hiljem oli nii ebamugav, et ma lihtsalt pidin koju pükse vahetama minema. Teel sinna kohtasin noori, kes niisama pingil istusid ja tšillisid. Kihistasid teised hirmsasti naerda, kui ma nendeni jõudsin. Nii kui neist möödusin, karjusid mulle järele: “Sa oled paks!” Mõtlesin, et no shit, eksole. Ma olen kuuendat kuud rase ja ega ootagi, et ma näeks välja nagu tippmodell. 😀

Päev jõudis üsna kiirelt õhtusse ja mina tahtsin varakult magama minna, sest järgmisel päeval ehk eile pidi olema Kirna hobusetallis mul fotoshuut. Enne seda oli veel Türil kirja pandud jumestuseaeg. Kuna aga ilmataat meid alt vedas, siis hommikul kirjutas mulle kohe fotograaf ja jätsime pildistamise ära. Siis aga mõtlesime, et kasutame seda halba ilma ära ja läheme autoga sõitma. Tõime selle kauaoodatud voodikese Tartu külje alt ära ja käisime ka vanaema ning vanaisa juurest läbi. Põlva kandist. Ma olin eelnevalt vanaemaga Facebookis ikka suhelnud ja teadsin, et ta heegeldas Kristoferile ühe armsa ja mõnna beebiteki, aga seda nähes ja katsudes.. No nii imeline! Tahaks ka osata midagi sellist teha oma kätega. 🙂Jõudsime üsna hilja Tartust tagasi. Mees ja lapsed tahtsid veel Esnast läbi käia, et selle kurikuulsa bussikaga pilti teha. Käisime, nägime, tegime pilti. Seejärel tõime sõbranje juurest kõlarid ja rändasime koju. Pikk päev oli selja taga, lapsed pesid kikud puhtaks ja läksid tudumaale. Jube palju pean viimastel päevadel vaeva nägema, et neid magama saada. Ei tea, kas ma sõnusin enda magamamineku postituses midagi ära, aga ma jään ise ka enne magama, kui nemad.. Nad tõusevad hommikul enne mind ja lähevad peale mind magama.. Kuidas nad jaksavad? Ja nad ei maga isegi lõunaund!

Härra pani beebivoodi kokku, mina kantseldasin lapsi magama.. Ja nii see päevake jälle õhtusse veeres. Või öösse. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob. Teen hommikul plaks silmad lahti, jõuan paar tundi end koguda ja siis on juba õhtu. Omg! #elulastega

Täna on aga jälle uus päev. Lubas ilusamat ilma ja natuke ka päikest, seega on plaanis ikkagi Kirna hobusetalli minna ja see pildistamine ära teha. Nägu tehakse ka pähe ja puha! Saame ühed korralikud pere-laste-rasedus-pildid omale albumisse. Lähiajal näitan teile ka kindlasti. 🙂

Aga tsau ja pakaa, ma torman maasikaid ostma, seejärel jumestusse ja siis juba pildistama. Cheers!