Viimati 5 aastat tagasi?????

No hei!

Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia ka kirja. Ma käisin eelmine nädalavahetus (reede kuni esmaspäev) sõbranna lastega nende kodus hängimas kuni sõbranna koos oma peikaga vaba aega nautisid ja kui me esmaspäeval koju maandusime, tegime õhtul sauna, tšillisime ja olime niisama ning ma kirjutasin siis sõbrannale, et kui tal veel vaja kedagi, kes tema lastega sel ajal on, kui ise tahavad välja või kuhugi minna, siis andku aga julgelt märku. Jutt läks siis kuidagi sellele, et ta on ka meil olemas, kui meil sama vaja.

Ja siis me mõtlesime, et kui ta juba mainis seda, teeme siis ära.

Mu sõbranna pärast seda sõnumit:

Nädalavahetusel tuleb ju 50 Cent Eestisse ja äkki saame mingi ülihea hinnaga piletid sinna. Läheks kahekesi sinna ja pärast vaataks edasi, mis ülejäänud nädalavahetusega teeks.

Sebisime siis nädala jooksul piletid. Geit tahtis kuskilt Facebookist need kokku osta, aga ma ei usalda sealset rahvast üldse nagu. Mõtlesin, et panen enda insta storysse, äkki keegi ei julge huiata, kui näeb, et vähe rohkem jälgijaid ja fake kasutajad hammustaks ma ise niikuinii läbi.

Saabus reede. Sõbranna pere tuli meile. Me siis hakkasime Tallinna poole sõitma. Piletid 50 Centile olemas. Geit muidugi jõudis nädala viimases pooles mitu korda mainida, et loodetavasti piletitega mingit jama ei tule. Mina naiivsena vastasin talle kohe, et ei usu, et keegi julgeks MIND huiata. 😀

Etteruttavalt võin öelda, et sõnusin ilmselt ära selle.

Tallinnas peatusime GoShnelli hotellis Baltijaamas – saime nii hea diili, 79 eurot üks öö kahele koos hommikusöögiga. Kõik oli super – tuba ilus ja puhas, hommikusöögiks korralik valik toitu, ei nuriseks millegi üle.

Kui nüüd natuke nalja ka sisse tuua, siis sõitsime me liftiga kuuendale korrusele, reipalt hakkasime oma tuba otsima ja vaatasime, et uste peal pole toanumbreid. Me olime juba nii valmis kõiki uksi hakkama uksekoodiga läbi käima, kui ma avastasin, et MAAS VAIBAL ukse ees olid toanumbrid. Ja need ei olnud üldse mitte väikselt… Need olid nagu megasuurelt.

Hea, et ei hakanud uksi läbi kabistama, sest meie tuba oli koridori viimane. 😀 Loll pea on ikka ihu nuhtlus. 😀

Hotellis tõmbasime paar koksi sisse. Kokteili siis. Suukaudu. Mina sättisin ennast, Geit lamas voodis. Proovisin ennast 50 Centi jaoks ära häälestada, aga poole peal avastasin, et laulan vetsus kõva häälega Akoni laule hoopis. #aastafänn

Kui me nüüd korra põikame sellele, et kui suur 50 Centi fänn ma olen, siis ütleks, et väga suur ei ole. Kahte-kolme lugu äkki tean, mis puusa nõksuma ajavad ja sõnu oskan ka kaasa laulda, aga Vanilla Ninja (oma vanade lugudega) on mu silmis tsutike suurem ja ägedam!

Noh, selle võiks ka ära mainida, et 50 Cent oli ühtlasi mu esimene maailmakuulus staar, kelle kontserdil ma elus käinud olen.

Aga kui Akon nt tuleks Eestisse (kas ta üldse tegutseb veel?), siis ma lausa jookseks ta kontserdile.

Aga jah, sättimine tehtud, võtsime Boldi ja sõitsime Lauluväljakule. Järjekorrad olid ikka rämedad, aga õnneks liikus see rivi suht ruttu edasi. Õnneks või kahjuks, sest kui meie kord oli oma piletid ette näidata, läks üks pilet kenasti läbi, teine lõi ekraanile punase kirja – selle piletiga oli 7 minutit enne meid juba väravatest läbi mindud.

Geit sai muidugi parastada. Mina olin kerges šokis, et inimesed päriselt on ka emmid. Ma ei uskunud kuidagi. Kirjutasin siis sellele tšikile, kes mulle pileti müüs. Mingit vastust ei saanud. Tükk aega spämmasin, helistasin ka, ei mingit vastust. Õnneks väravatest läbi pääsesime, aga tegelikult oleks võinud mina minna hoopis tagasi välja ja seal siis olukord lahendada, sest kuigi me ei pidanud välja minema, siis suunati meid rahvast sutsu kõrvale ja hoiti silma peal nagu mingitel varastel kuni probleemi oleme lahendanud. Eks ma saan korraldajatest aru ka – võibolla mõni säärase skeemiga üritabki sisse saada, eksole. No igatahes meie mitte ja kui mul muidu pole elus suurt millegi pärast piinlik, siis too õhtu seal kellegi valve all seista oli küll mark.

Tšikk ei vastanud ja ega mul polnudki muud valikut, kui osta Piletitasku lehelt uus pilet, täishinnaga. Mitu korda kallim, kui esimene pilet, millega üle sain, aga noh… mõte oli, et eks siis lapsed söövad mitu päeva vähem. 😀

Alguses vist oli üpris mõru maik, et kurat, mis mõttes sa teed niimoodi, aga siis ma üritasin mõelda sellele, et viimane kord, kui saime abikaasaga käia kahekesi niimoodi, oli 5 aastat tagasi ja see 50€ ei ole küll väärt seda, et meie õhtu/nädalavahetus rikutud saab.

Võtsime kokteile, läksime korra lava juurde ja siis jalutasime niisama ringi.

Päris mõnus on jalutada niimoodi, et sa ei pea kellelgi silma peal hoidma ja… pidevalt suhtlema.

Ja üks hetk tuligi 50 Cent lavale. Mina ei tea, miks see lavakompott niimoodi lahendati ja miks mitte nii, nagu siis, kui Timberlake ja Imagine Dragons Eestis käisid. Kui keegi teab vastust, anna märku, sest see oli ebamugav. Või siis oleks võinud vähem pileteid müüa. Mul korraks tekkis seal rahva seas tunne, et keegi tallatakse surnuks. Nagu Travis Scotti Astroworli Festivalil, kus suri lausa 10 inimest. See oli nagu päris rets.

Ega ma ei oleks oodanud jah, et hoitakse 2 meetrit distantsi, aga ma reaalselt olin seal inimeste vahel kokku litsutud. Ja aina suruti ja suruti. Ja ropendati. Ja vaadati kurjalt üksteist, et umbes, mis siin inimesed suruvad ja trügivad. Tõmmaku tagasi. Aga seal polnud kuhugi tõmmata. See oli paratamatus ja ei tulnud pähegi, et ma hakkan kedagi altkulmu põrnitsema. Kõik on oma pileti eest maksnud, kõik tahavad osa saada sellest, mis laval toimub.

Ma muidugi olen lühike inimene ka. Okei, mitte klassikaline lühike, aga oma 170 sentimeetriga ma midagi väga ei näinud. Hea, et suured ekraanid olid ja kõrvakuulmine väga hea.

Aga seal oli veel lühemaid. Ja siis ka neid lühikesi, keda võeti kukile ja ma ühest küljest saan säärasest hoolimisest aru, aga teisest küljes tehti sellega teiste kontserdielamus tsutike keerulisemaks.

Mina ei suutnudki seal rahvamassi seas kokkusurutult lõpuni 50 Centi kuulata/vaadata. Ütlesin Geidule ühel hetkel, et läheme eemale. Kuulame siis ainult. Ja läksimegi. Võtsime kokteile juurde, kuulasime eemalt, jalutasime. Polnud ka kõige kehvem elamus.

Ilutulestik oli ilus ja lõpetaski kontserdi. Läksime siis veel mulle õhupalli ostma, võtsime Aperol Spritzi (see on nii hea kokteil, ma ise kodus teen alkovaba varianti päris tihti) ja jalutasime veel veidi ringi.

Üks hetk peale pidu vastas mulle see tšikk ka, kellelt ma pileti ostsin ja üle sain. Vabandas ette ja taha, kandis raha tagasi ja palus, et ma võtaks instagramist tema profiili storyst maha. Jep, kui me seal väravas taipasime, et meid on piletiga huiatud, ma tegin ta instagrami profiilist screeni ja panin storysse umbes sellise kirjaga, et kes teda teab, öelgu talle, et ta on paras emm ja maksku Janele raha tagasi.

Tšikk tõi vabanduseks selle, et müüs mitmele inimesele sama pileti. Võibolla. Võibolla mitte, aga kuidas see on võimalik, et sa terve õhtu jooksul mu kirjadele ei vasta? Alles siis, kui pidu läbi. Okei, kõik võibolla ei ole nutisõltlased, aga kui sa oled mulle müünud pileti ja veel öelnud, et kui mingi mure on piletiga, siis ma kirjutaks sulle, siis ma oletan, et sa igaksjuhuks too õhtu vahepeal ikka tšekkad telefoni, et ega ei tekkinud sinu müüdud piletiga probleemi.

Ta palus mul story ka maha võtta, mida ma loomulikult ei teinud. Lihtsalt kogemata unustasin ära, kuidas see käib. Ups. Ja, kui ma nüüd aus olen, siis ega mulle ei meeldi väga inimesi nimepidi kuskile üles riputada, aga vahepeal on seda vaja.

Keegi kirjutas ka mulle pärast story üles laadimist, et ma oleksin ettevaatlik selle neiu nime avalikustamisega kuna ta on juuratudeng – ma vastasin ainult ühe sõnaga: pohhui. Ja mul oligi. On siiani. Päris mind kotib ju, kes sa oled, kui sa tekitad mulle ebamugavust. Ole kasvõi Jürgen Ligi. See on ka samasugune tropp.

Ja ega siis polnudki suurt miskit rohkem. Kell oli südaöö. Ma mõtlesin, et võiksime tagasi hotelli jalutada – mõnus suvine ilm, endal ka hea tuju ja tore olla, et jalutame ja räägime juttu. Päris hotellini me muidugi ei kõndinud, sest et Geit tahtis juba kohale jõuda, aga päris pikk maa sai jalutatud ja ma ütleks, et see jalutuskäik vist oli terve nädalavahetuse kõige nunnum osa – rääkisime juttu, sai palju nalja, naersime, tegime pilte, istusime, sõime popkorni….. See oli nagu väga lahe!

Mina muidugi lasin end veidi lõdvaks ka ja jalutasin mööda linna paljajalu. Ma vihkan jalanõusid. Kui ma saan, ma kõnnin paljaste jalgadega.

Hotellis kaisutasime, olime, tellisime mäkki ja läksime tuttu.

Hommikul sõime ja siis juba suundusime Pärnu poole. Mõtlesime, et läheme oma lemmikpaika mere ääres – Krapi telkimiskohta.

Meil hea suur auto, tagumised istmed kõik alla lasta ja saab sinna väga mugava voodi püsti panna.

Pärnus tegime vahepeatuse, võtsime süüa ja siis juba sõitsime edasi. Häädemeestes käisime ka poest läbi. Kablis haarasime tee äärest küttepuid ja siis sõitsimegi sihtpunkti. Tegime autosse voodi valmis, pikutasime esialgu niisama ja siis üks hetk jäime magama ja tegime sellise lõunauinaku.

Pärast kolme tundi und oli nii mõnus olla. Pikutasime natuke veel niisama ja siis hakkasime tegutsema – viisime matkatoolid mere äärde, tõmbasime ujukad selga ja läksime merre ujuma. Sulps tehtud, kuivad riided selga, panime lõkke sinna samasse mere äärde püsti, sõime ja jõime ja lihtsalt tiksusime niisama.

Terve ülejäänud päeva tiksusime. Mere ääres. Lõkke ümber. Jutustasime. Olime niisama.

Siis läksime magama ära ja järgmisel hommikul ehk siis täna hommikul sõitsime koju.

Laste igatsus oli ka suur, ma juba reede vastu laupäeva ööd hotellis töinasin, et tahaks lapsi näha, just neid kõige pisemaid. Eks alkoholi sisaldus kehas mängis ka suurt rolli selles, et need pisarad nii kergelt voolama hakkasid, aga igatsus oli ikka.

Laupäeva õhtul helistas mulle Joosep ja nuttis, et igatseb emmet ja siis ma hakkasin ka seal mere ääres matkatoolil istudes nutma. Et mina ju igatsen teda kaaaaaa. Ja siis, kui kuuled oma nunnukest nutmas, siis hakkavad endal ka pisarakanalid tööle.

Aga selles osas kerge lifehäkk – kui lähete mehega kahekesi, siis kõik pildid ja videod lastest tõmmake enne kuhugi kettale ümber. Mina vaatasin vanu pilte ja videosid ning süvendasin endal seda igatsust. Oleks palju lihtsam olnud küll, kui galerii pole täis lapsi. 😀

Hakkasin ka sellele mõtlema, et mis mul viga on, et ma ei suuda nagu ilma lasteta 100% nautida ja olla. Ja siis ma jõudsin järeldusele, et miks mul seetõttu peab midagi viga olema. Kas see pole mitte loomulik? Ja just pisemate laste osas. Muidugi igatsen suuremaid ka, kui neist eemal olen, aga pisematega on see igatsus kuidagi tugevam.

Ja ma jõudsingi järeldusele, et ilmselt enam nii pikaks ajaks lastest eemale ei lähe, ma just mõtlen pisemaid. Üks öö on mõeldav, aga kaks juba liiga palju. Vähemalt seni kuni pisemad on pisikesed. Kui lapsed juba suuremad, küll siis jõuame ka pikemalt eemal olla.

Lühidalt kokku võttes – oli mõnus nädalavahetus!

Ma olen megatänulik oma sõbrannale ja tema peikale ka muidugi – ega ma tegelt ei oodanud, et ta tahaks tulla siia oma kolme lapsega ja siis minu 6 veel lisaks. Ma tegelt alguses, kui ta mainis, et võib ka abiks olla, ütlesin talle, et kle mul 6 last, sa lihtsalt sured ära siia 9 lapsega ja ärgu üldse hakaku.

Aga noh, mul pole reaalselt mitte kedagi, kes vahepeal võtaks mu lapsed, et me saaks abikaasaga kahekesi olla ja minna. Ajutisi lahendusi muidugi leidub, et paariks tunniks kuhugi minna, aga siis on ka alati probleeme olnud. Seega ma olen tõsiselt tänulik sellise sõbranna ja tema pere eest. Nagu päriselt. 🫶