Kuna ma eile Paide emost mingit südamerahu ega kindlustunnet ei saanud ja ämmakas soovitas ka siiski Tallinna erakorralisse pöörduda, siis täna ma selle teekonna ka ette võtsime. Üsna tüütu on sõita pikka maad, aga no, mis teha.. Südamerahu saamiseks olen nõus kasvõi teisele poole maakera sõitma.
Hommikul käis mees mu õel järgi, kes tuli lastele seltsiks, et meie saaksime kahekesi rahulikult ära käia. Ei olnud mul ju õrna aimugi, kaua seal emos minna võib. Kui ma Hendriku või Raimondiga seda osakonda juhtusin külastama, siis pidin ikka tunde ootama, et saaks koju puhkama minna. Ja lastega oleks üsna tüütu ning närvesööv seal istuda ja oodata. Veel enam, et neile on rahulikult istumine üks võõramaid tegevusi üldse.
Päike säras taevas, mis tekitas üldiselt sellise positiivse emotsiooni, aga sisimas olin ikkagi närviline ja mures. Ma juba kord olen selline põdeja tüüpi ning mõtlen asjadest alati kõige hullemat. Isegi pakkisin endale riideid ja hügieenitarbeid kaasa, sest olin jumala kindel, et mind jäetakse haiglasse. Kui ma Raimondit ootasin, pandi mind sünnituseelsesse juba ainuüksi sellepärast, et mul ühel ämmaka visiidil kõrge vererõhk oli. Kahtlustati preeklampsiat, aga lõpuks seda ei diagnoositud ja peale päevast haiglas järelvalve all olemist sain rahus koju minna.
Sõitsime linna ja esimese asjana võtsime kummuti ning esikukapi tee pealt peale. Win! Meil on nüüd kapp, kuhu vähemalt laste riided ära mahutada. Ja esikus viisakas koht, kuhu jopesid riputada ja jalanõusid hoida.
Mida enam haiglani jõudsime, seda rohkem tundsin, et verevõhk tõuseb. Mõtlesin, et ei mõtle midagi, lähen autost välja ja otsejoones emo valvelauda. Mul on kombeks enne miljon korda wc’d külastada ja seal istuda ning mõelda, mida kõike hirmsat minuga ette võetakse. Ärge küsige, miks, ehk saate järgnevast jutust ise põhjuse välja otsida.
Mind võttis vastu äärmiselt tore valvetädi. Ta oli nii sõbralik ja kui ma oma murest talle kurtsin, siis oli ta küll sõnatu, et Paide arstid last ei suvatsenud kontrollida. Siis pidin andma ma pissiproovi ja jääma ootama, millal naistearst mind enda kabinetti kutsub. Kaua ei pidanudki ootama, kuniks arst mind juba enda juurde kutsus. Ma olin seal ainuke hädaline ka, seega heal ajastul läksin.
Kabinetis pidin jälle hakkama uuesti rääkima, mis mure mul on ja miks ma emosse pöördusin. Ma ei tea, kas mul on mingi bad luck arstidega või on asi milleskis muus, aga tema esimene vastus mulle oli see, et ega tema neuroloog pole vaid naistearst. No loogiline, et kui ma rase poleks, siis olekski ma närviarsti juurde pöördunud, mitte rasedate emosse. Ma tulin sinna oma lapse pärast, kes minu kõhus kasvab! Põhimõtteliselt rääkisime jutud ära ja siis ta ütles: “Ma saan aru, et te tulite Tallinnasse ainult sellepärast, et last kontrollida.” Ei, tegelikult on mul igav ja ma tahan lihtsalt arstide tähelepanu saada. Lisaks meeldib mulle räigelt autoga pikki vahemaid sõita ja pissiproove anda.
Arst diagnoosis mul kaelapiirkonna radikulopaatia. Pean hakkama rohkem magneesiumi võtma ja iga 6h tagant paracetamoli. Vereringe on häiritud ja sellest ka käte suremine. Mis te arvate, kas see arst tahtis mu kõhuelanikku kontrollida? Muidugi mitte! Ma saan aru, et neil on ehk kõrini sellistest titemammadest, kes iga väikese pisiasjaga sinna ronivad, veel enam, et endal kolmas rasedus ja nüüd ei tea tavalisi sümptomeid, mis sellel ajal kaasneda võivad. Vabandust väga, aga tõesti, kolmanda rasedusega pole ma omandanud nii palju meditsiiniteadmisi, et võiks kodus rahulikult jalad seinal lösutada ilma muret tundmata. Selline jäsemete suremine ja mittetundmine on hetkel esimest korda elus (no v.a need korrad, kui istudki jalad perse all pikemat aega ja nad ära surevad, see on tavaline) ja ma tõesti tundsin muret. Eelkõige beebi pärast, kes mu sees kasvab.
Naistearst ütles siis, et kuna järjekordi ukse taga pole, teeb ta selle ultrahelisutsu mulle ära, aga muidu on sellisteks puhkudeks mõeldud ikka tasulised uuringud. Nagu ma ei teaks seda! Ilmselgelt, kui ma lampi hakkan muretsema, ilma ühegi sümptomita ehk selline tavaline raseda muretsemine, siis ma panen aja kirja ja tellin selle uuringu, aga kuna hetkel on ka terviseprobleem, siis pöördun ma pigem erakorralisse, et kiiresti kindlaks teha, kas lapsega on kõik ok ikka.
Õnneks lapsega on kõik korras. Süda lööb ilusti, liigutab end aktiivselt ehk et südamerahu saamiseks peab ikka korralikult paluma arsti. Mitte keegi ei mõtle sellele, kas emal on seda kindlust vaja või ei. Vähemalt mulle tundub nii, et arstidel on peaasi see, et saavad sissekande tehtud ja patsiendi ära saata. See, milliste emotsioonidega rase naine lahkub, see on selle naise enda probleem.
Ja see on ka põhjus, miks mulle ei meeldi kuskil emos või üldse arsti juures käia. Ma satun pea alati ebameeldivate inimeste otsa. Aga ma ei kahetse, tuleb ära kannatada. Umbes pool tunnikest ja sain õnnelikuna kodu poole liikuda.
Lapsele pole väga hea kui ultraheli tehakse tihti, mulle nt tehti 3 korda kokku raseduse jooksul. Lapse südant saab loote dopleriga ka kontrollida ju.
Ma ei leidnud enda oma mitte kuskilt üles ja otsustasin olla isekas ning lasta arsti juures kontrollida. 🙂
Tore et kõik korras on! 🙂
Ja +1 halbade arstide osas. Ma satun ka peaaegu alati halva otsa! Ainult mu kaks sünnitust on vastu võtnud tore arst :D. Kuigi mõlema sünnitusega on eelnevalt olnud ebameeldivad arstid. Esimesega arst 2h lihtsalt ei tulnud ja passis arvutis kui mul olid tugevad pressid ja mees käis aina kutsumas ja teise sünnitusega jõudsin sünnitusmajja siis mul olid pressid peal ja kui seda kohe kohale jõudes mainisin siis valvearst nähvast et issand juba vä? Päriselt vä? Nii kiiresti vä? No ei, valetan :D. EMO külastused ei kannata yldse.. iga kord olen ilma asjata käinud nende arvates :D. Rasedana valutasin nii et pisar silmas ja liigutada ei saanud, rääkimata hingamisest siis öeldi et aga rasedatel valutabki ju kõht :D.
Õhh täitsa närvi ajab kui hakata mõtlema 😀