9+2 ultraheli

Mu ülemisel korrusel on täielik sasipundar. Või noh, tänaseni oli. Teate, miks? Ma ei uskunud tänaseni, et ma lapseootel olen. Peale esimest visiiti valdas mind kummaline tunne. Nagu “mis see nüüd siis oli?”. Arst ütles, et noh, emakasse on istutanud end üks muna, südamelööke ei ole, paneme uue ultraheliaja. 
Ma veel küsisin arstilt, et kas ma siis ikkagi olen rase. Olin seal nagu puuga löödud. Tänu mu ebaregulaarsetele punastele semudele oli rasedus arvatavast väiksem ja sellepärast ei saanud ka seda mõõta. 
 
Täna oli uus ultraheliaeg. Mina jälle täiega närvis ja pablasin. Võtsin härra ja Raimondi kaasa. Kodust linna istusin ühistranspordis nagu ma oleks mingi vahakuju. Kabineti taga oleks peaaegu sussid püsti visanud, sest süda oli paha ja pea käis ringi. Tüüpilised ärevushäire sümptomid. Viimased löövad ikka vahel välja. 
 
Nii naljaviluks mainisin veel härrale, et nüüd saame teada, kas olen ikka sedapsi või mitte. Mina ja minu huumorisoon. 
Istusin siis sinna kurikuulsasse tooli, ajasin jalad laiali ja järgmisel hetkel arst kinnitas, et olen ikka täitsa rase küll. Alguses ma ei näinud südamelööke ja hakkasin jälle pablama. Küsisin, kas süda ikka lööb korralikult ja siis ta suurendas seda pilti ning nägin seda tillukest tuksuvat.. täpikest. 
 
Rasedust on tänase seisuga 9 nädalat ja 2 päeva. Süda lööb ilusti. Arengu poolest on kõik hästi. Arvatav tähtaeg on 19. september. 
Astusin Tõnismäe polikliinikust jumala õnnelikuna välja. Teatasin härrale, et nüüd olen ma kindlasti rase. Pole kahtlustki! Täitsa päris beebi on minu sees kasvamas. Ja ma olen nii õnnelik!

15 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga