Mõni minu blogi pikaaegsem lugeja teab, et aastaid tagasi algasid mul paanikahäire ja ärevushäired. Ma olen nendest mitmel korral kirjutanud siin (LINK), siin (LINK) ja siin (LINK)
See, millest mul need tekkisid võib lugeda viimasest lingitatud postitusest. Tänaseks olen ma selles enam, kui kindel, sest psühhiaater, kelle juures ma käisin, arvas sama.
Eile, kui ma läksin autokooli, mu peopesad higistasid, mu süda peksis rinnus hirmsalt. Tänu sellele haigusele (ma ei loe seda enam oma elus haiguseks vaid eluosaks juba) pelgan ma minna võõrasse seltskonda üksinda. Ma väldin igal võimalusel olemist üksinda rahvarohkes kohas. Ma lihtsalt kardan ja kõik.
Kui minuga on kaasas keegi hea tuttav, siis on see olukord vähem stressirohke. Ma saan selle kiirelt oma kontrolli alla.
Tulles tagasi eilse juurde, siis ma olin peaaegu, et otsa ringi pööramas, kui ma mõtlesin, et “nüüd või ei iial” ja ma astusin klassiruumi sisse. Algselt seadsin end klassi taha kõige viimasesse ritta, kuid õpetaja julgustas ette poole istuma. Nii ma istusingi kõige ette, mis mul ikka kaotada on. Kui lähen paanikasse, torman ummisjalu klassist välja ja ei naase enam iial. Ilmselt. See oli see kõige hullem ettekujutus. Õnneks sedasi see ei läinud. Kõige selle asemel, mis ma ette kujutasin, istusin ma pea kaks ja pool tundi seal klassi eesotsas, vastasin õpetaja küsimustele ja tundsin end lausa koduselt. Lõpuks.
Ma olin enda üle nii uhke, et pidasin esmakordselt nii kaua vastu võõraste inimeste keskel. Ja mis peamine, ÜKSINDA, ilma ühegi tuttava näota.
Ärevushäired olid peamiselt põhjuseks, miks ma jätsin eelmisel õppeaastal 11 klassi pooleli. Ma kardsin minna tundi, kus olid võõrad inimesed. Nüüd ma tean, et ma ei karda seda enam ja saan hakkama. Oma hirmudele alla jäämine on elus kõige lollim tegu, mida ma olen teinud.
Ma kõndisin eile püstipäi, naeratus näol ja selg sirgus autokoolist välja ning olin tõsiselt õnnelik. Ootan juba, millal saan järgmisesse loengusse minna.
Viimased postitused
Aga kes lapsi märkab??
Siin viimastel päevadel on palju kõmu ja isegi draamat keritud üles teemal, kas lapsed peaksid [...]
4 kommentaari
Kas ma olen siis rase???
Ma üks päev kogemata panin rasedustestidest pildi insta storysse. Mul oli see sinna plaanis panna [...]
5 kommentaari
Ja ongi läbi… 💔
Läbi. Kõik. Hüvasti. Uskumatu. Kas me nämmutame siin veel üks kord, kuidas aeg ikka lendab? [...]
2 kommentaari
Miks ma olen vastane…
Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil [...]
4 kommentaari
Mida suurem, seda koledam? 🥹
Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬 Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. [...]
8 kommentaari
KUSKOHAS me just käisime?
No hei! Kuidas teil läinud on? Kõigepealt tahaks ära mainida, et ma ei saa oma [...]
1 kommentaar
Kui lapsed ajavad nutma
Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, [...]
Viimati 5 aastat tagasi?????
No hei! Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia [...]
5 kommentaari
Kui sõbranna mees petab
Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust [...]
7 kommentaari