Mõni minu blogi pikaaegsem lugeja teab, et aastaid tagasi algasid mul paanikahäire ja ärevushäired. Ma olen nendest mitmel korral kirjutanud siin (LINK), siin (LINK) ja siin (LINK)
See, millest mul need tekkisid võib lugeda viimasest lingitatud postitusest. Tänaseks olen ma selles enam, kui kindel, sest psühhiaater, kelle juures ma käisin, arvas sama.
Eile, kui ma läksin autokooli, mu peopesad higistasid, mu süda peksis rinnus hirmsalt. Tänu sellele haigusele (ma ei loe seda enam oma elus haiguseks vaid eluosaks juba) pelgan ma minna võõrasse seltskonda üksinda. Ma väldin igal võimalusel olemist üksinda rahvarohkes kohas. Ma lihtsalt kardan ja kõik.
Kui minuga on kaasas keegi hea tuttav, siis on see olukord vähem stressirohke. Ma saan selle kiirelt oma kontrolli alla.
Tulles tagasi eilse juurde, siis ma olin peaaegu, et otsa ringi pööramas, kui ma mõtlesin, et “nüüd või ei iial” ja ma astusin klassiruumi sisse. Algselt seadsin end klassi taha kõige viimasesse ritta, kuid õpetaja julgustas ette poole istuma. Nii ma istusingi kõige ette, mis mul ikka kaotada on. Kui lähen paanikasse, torman ummisjalu klassist välja ja ei naase enam iial. Ilmselt. See oli see kõige hullem ettekujutus. Õnneks sedasi see ei läinud. Kõige selle asemel, mis ma ette kujutasin, istusin ma pea kaks ja pool tundi seal klassi eesotsas, vastasin õpetaja küsimustele ja tundsin end lausa koduselt. Lõpuks.
Ma olin enda üle nii uhke, et pidasin esmakordselt nii kaua vastu võõraste inimeste keskel. Ja mis peamine, ÜKSINDA, ilma ühegi tuttava näota.
Ärevushäired olid peamiselt põhjuseks, miks ma jätsin eelmisel õppeaastal 11 klassi pooleli. Ma kardsin minna tundi, kus olid võõrad inimesed. Nüüd ma tean, et ma ei karda seda enam ja saan hakkama. Oma hirmudele alla jäämine on elus kõige lollim tegu, mida ma olen teinud.
Ma kõndisin eile püstipäi, naeratus näol ja selg sirgus autokoolist välja ning olin tõsiselt õnnelik. Ootan juba, millal saan järgmisesse loengusse minna.
Viimased postitused
Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on
No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]
3 kommentaari
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari