Mõni minu blogi pikaaegsem lugeja teab, et aastaid tagasi algasid mul paanikahäire ja ärevushäired. Ma olen nendest mitmel korral kirjutanud siin (LINK), siin (LINK) ja siin (LINK)
See, millest mul need tekkisid võib lugeda viimasest lingitatud postitusest. Tänaseks olen ma selles enam, kui kindel, sest psühhiaater, kelle juures ma käisin, arvas sama.
Eile, kui ma läksin autokooli, mu peopesad higistasid, mu süda peksis rinnus hirmsalt. Tänu sellele haigusele (ma ei loe seda enam oma elus haiguseks vaid eluosaks juba) pelgan ma minna võõrasse seltskonda üksinda. Ma väldin igal võimalusel olemist üksinda rahvarohkes kohas. Ma lihtsalt kardan ja kõik.
Kui minuga on kaasas keegi hea tuttav, siis on see olukord vähem stressirohke. Ma saan selle kiirelt oma kontrolli alla.
Tulles tagasi eilse juurde, siis ma olin peaaegu, et otsa ringi pööramas, kui ma mõtlesin, et “nüüd või ei iial” ja ma astusin klassiruumi sisse. Algselt seadsin end klassi taha kõige viimasesse ritta, kuid õpetaja julgustas ette poole istuma. Nii ma istusingi kõige ette, mis mul ikka kaotada on. Kui lähen paanikasse, torman ummisjalu klassist välja ja ei naase enam iial. Ilmselt. See oli see kõige hullem ettekujutus. Õnneks sedasi see ei läinud. Kõige selle asemel, mis ma ette kujutasin, istusin ma pea kaks ja pool tundi seal klassi eesotsas, vastasin õpetaja küsimustele ja tundsin end lausa koduselt. Lõpuks.
Ma olin enda üle nii uhke, et pidasin esmakordselt nii kaua vastu võõraste inimeste keskel. Ja mis peamine, ÜKSINDA, ilma ühegi tuttava näota.
Ärevushäired olid peamiselt põhjuseks, miks ma jätsin eelmisel õppeaastal 11 klassi pooleli. Ma kardsin minna tundi, kus olid võõrad inimesed. Nüüd ma tean, et ma ei karda seda enam ja saan hakkama. Oma hirmudele alla jäämine on elus kõige lollim tegu, mida ma olen teinud.
Ma kõndisin eile püstipäi, naeratus näol ja selg sirgus autokoolist välja ning olin tõsiselt õnnelik. Ootan juba, millal saan järgmisesse loengusse minna.
Viimased postitused
Nendest suhetest
Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]
Jep, ma olen….
Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]
2 kommentaari
Kas on ikka pointi uuesti abielluda?
Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]
10 kommentaari
Kuidas ma siin nutta lahistan
Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]
3 kommentaari
Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa
Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]
12 kommentaari
Sellest imelisest talvest
Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]
Liiga positiivne postitus, et lugeda
Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]
10 kommentaari
Keha pärast keisrit
Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]
13 kommentaari
Beebimulli postitus
Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]
5 kommentaari