Mõni minu blogi pikaaegsem lugeja teab, et aastaid tagasi algasid mul paanikahäire ja ärevushäired. Ma olen nendest mitmel korral kirjutanud siin (LINK), siin (LINK) ja siin (LINK)
See, millest mul need tekkisid võib lugeda viimasest lingitatud postitusest. Tänaseks olen ma selles enam, kui kindel, sest psühhiaater, kelle juures ma käisin, arvas sama.
Eile, kui ma läksin autokooli, mu peopesad higistasid, mu süda peksis rinnus hirmsalt. Tänu sellele haigusele (ma ei loe seda enam oma elus haiguseks vaid eluosaks juba) pelgan ma minna võõrasse seltskonda üksinda. Ma väldin igal võimalusel olemist üksinda rahvarohkes kohas. Ma lihtsalt kardan ja kõik.
Kui minuga on kaasas keegi hea tuttav, siis on see olukord vähem stressirohke. Ma saan selle kiirelt oma kontrolli alla.
Tulles tagasi eilse juurde, siis ma olin peaaegu, et otsa ringi pööramas, kui ma mõtlesin, et “nüüd või ei iial” ja ma astusin klassiruumi sisse. Algselt seadsin end klassi taha kõige viimasesse ritta, kuid õpetaja julgustas ette poole istuma. Nii ma istusingi kõige ette, mis mul ikka kaotada on. Kui lähen paanikasse, torman ummisjalu klassist välja ja ei naase enam iial. Ilmselt. See oli see kõige hullem ettekujutus. Õnneks sedasi see ei läinud. Kõige selle asemel, mis ma ette kujutasin, istusin ma pea kaks ja pool tundi seal klassi eesotsas, vastasin õpetaja küsimustele ja tundsin end lausa koduselt. Lõpuks.
Ma olin enda üle nii uhke, et pidasin esmakordselt nii kaua vastu võõraste inimeste keskel. Ja mis peamine, ÜKSINDA, ilma ühegi tuttava näota.
Ärevushäired olid peamiselt põhjuseks, miks ma jätsin eelmisel õppeaastal 11 klassi pooleli. Ma kardsin minna tundi, kus olid võõrad inimesed. Nüüd ma tean, et ma ei karda seda enam ja saan hakkama. Oma hirmudele alla jäämine on elus kõige lollim tegu, mida ma olen teinud.
Ma kõndisin eile püstipäi, naeratus näol ja selg sirgus autokoolist välja ning olin tõsiselt õnnelik. Ootan juba, millal saan järgmisesse loengusse minna.
Viimased postitused
A miks lahutus ei võiks lõbus olla?
Käisin eile sõbranna pulmas – mega äge oli! Ma muidugi siiani imestan, et mind kutsuti, [...]
10 kommentaari
Kuidas ma jälestan emotsionaalsust
Issand kui vabastav, et ma saan sellest nüüd mittesalaja rääkida. 😀 Kohe rohkem motivatsiooni oma [...]
4 kommentaari
Mis siis päriselt toimub?!
Ma postitasin eile instagrami üsna kentsaka pealkirjaga foto ja tekitasin sellega korraliku segaduse enda järgi, [...]
23 kommentaari
Kuidas raha tuulde loopida
Ma siin üks päev puhtjuhuslikult avastasin, et kaks aastat on juba möödas sellest päevast, mil [...]
5 kommentaari
Kuidas me edaspidi siin ainult õhust elame
Jah, tänasel päeval oleme omadega kahjuks sealmaal, et… kavatseme edaspidi enamus ajast õhust ära elada… [...]
3 kommentaari
Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???
Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]
Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on
Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]
14 ja 2
Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]
2 kommentaari
See on nüüd läbi!
Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]
1 kommentaar