Elu telefonita on ka võimalik v?

Ma alati mõtlen 826277 korda läbi, kui facebookist mingit nõu küsin. Sellel korral ei mõelnud. Ema uuris, mida ta Hendrikule kinkida võiks lõpetamise puhul ja ma ütlesin, et ei teagi. Miks üldse midagi kinkima peab? 🙄 Ok, see selleks.

Ma ütlesin talle, et võin oma jälgijatelt nõu küsida, a arvestagu sellega, et võib puid ka alla saada. Ei saanud. Mina sain hoopis. Selle eest, et oma lapsele telefoni ei taha osta. 😂

No okei, otseselt puid ma alla ei saanud, aga selline tunne tekitati küll, et mis mõttes ma oma lapsele telefoni osta ei taha???!!! Kuidas ma oma lapse kätte saan, kui ta kaduma läheb ??? Aga kui midagi juhtub????!! Nagu see telefon annaks mulle 100% garantii, et mu laps on minu jaoks alati kättesaadav.

Et siis lõpuks hakkasin ise ka enda “mina kasvatan oma lapsed nutivabalt üles” põhimõttes kahtlema. Kas ma siis teen valesti? 🤔

See maailm on ikka pööraselt muutunud. Kui mina põhikoolis oma esimese lutsu sain, riidles vanavanaema mu emaga ja ütles, et “niiiii väikesele telefon või? No milleks seda veel vaja on???” ja täna ma elan maailmas, kus mulle öeldakse, kui olen rääkinud, et oma lapsed kasvatan võimalikult nutivabalt: “jessas, su lapsel polegi telefoni v?”

Eks nad vahel ikka lasevad mu telefoni tuuri või saavad telekaga youtubest multikaid vaadata. Ma ei väidagi, et nad 100% nutivabad oleks, aga pigem saavad nad seda minimaalselt. Ma olen enne ka kirjutanud, kuidas mu lapsed nutimaailmas mõnda aega elasid ja milliseks nad muutusid. Ei, aitäh!

Ma käisin koolis 10km kaugusel, bussiga edasi-tagasi ja mul ei olnud telefoni. Ma vist ei jõua iial oma ema ära tänada, et ta mu valmis vorpis nõnda mõnusal ajal, kus maailm ei olnud veel jõudnud sinna nutiajastusse. Päriselt ka!

Ja minu laps läheb 300m (ok, vbla nats rohkem) kodust kaugemale kooli ning ühtäkki peavad inimesed telefoni sellises olukorras hädavajalikuks. Veel enam, et ilmselt esimene aasta pean ma ise ta sinna viima ja sealt ära ka tooma lohistama.

Ma kuulen lastelt üsna tihti seda kiunu, et nemad tahavad ka telefoni. Et nemad istuvad ikka vahel sõpradega, kellel on telefonid, koridoris ja vaatavad jaburaid videosid. Ja see ongi tänapäeva maailm – kui kunagi oli imelik vaadata, et lapsed toas istusid, siis nüüd on veider vaatepilt see, kui lapsed õues käivad. Ok, võib-olla nii ekstreemne asi ei ole, aga üsna tihti näen veel väikesi lapsi nutitelefon näppus, silmad telefonis õues ringi liikumas. Ja ma ei ütle, et see on ebanormaalne. Ei ole. Iga lapsevanem ise teab ju, nagu minagi. Aga mina ei taha oma lastele seda. Ja kas see on siis nii vale? Ei ju. 😀

Ma ostan oma lapsele telefoni, kui ta päriselt saab aru, milleks see on. Jah, ta teab, et telefon on helistamiseks, aga enamasti näeb ta selles vahendit, kus mänge mängida ja videosid vaadata. Kusjuures viimased ei ole alati just lastesõbralikud. Viimasel ajal räägivad mingist granny videost, kus kellegi vanaema kedagi tapab. 🙄

Ja üldse ei saa ma aru, et kui ma küsin nõu ja kirjutan, et telefon on kindel ei, tuleb mõni nagu protestiplakatiga Toompeale ja taob vastu rinda, et “mina ostan küll oma lapsele telefoni!”

12 kommentaari

  • Maria

    Mina yldiselt olen ka vastu telefonile aga argumendid miks võiks olla esimese klassi omal
    Poiss käib mul ka kodu lahedal koolis.aknast vaatan kui tuleb läheb on. Aga on olnud olukordi kus jalutan pisemaga või on vaja olnud minna linna. Et midagi edasi öelda. Kooli ei helista ju et laksin jalutama tulen hiljem (alati võib ajastada jalutamise vastu minekuga aga alati ei onnestu)
    Lause koigil on- jep paljudel on ja nad in vaatutustundlikud. Voi on mul vedanud aaukohaga. Siinsed lapsed ikkagi kaautavad seda moistlikult.
    Kui oue kutsutakse siis ei heliatata ju emmele et las sober tuleb välja. Nad tahavad ise suured olla ja teise kyla otsa lapsed tahavad ka mängida.
    Oppimine on koondunud netti. Jep kolmas kool teine klass ja vaieldamatult on ekool alati vajalik olnud ja usu sa võid olla yliinimene aga kahe väikese kõrvalt majandada see mis oppida veel on suur asi. Hea lasta vaadata ta oma telefonis oppimine yle.

    Ehk minu teise klassi poisil olnud telefon nädal vanaema juures ja ma vist lahen jala sellele järgi. Mõtlesin kyll et suva pole vaja. Ikka on. Võtmed kodus alt sisse ei saa, lahen korra linna et tunnike peab ise hakkama saama, laksin poodi ja ei jõua samaks ajaks koju kui tema tuleb. Tana kaotasin suisa lapse ära. Paanika oli korralik teadain et 5tundi kell 13 jõuab. 13.20 polnud kusagil. Karjuv titt kaenla ja kooli jooks. Jalutas vastu et näe täna kolmap 6tundi. Oleks olnud telefon oleks mu paanika ära jäänud.

    Iga oma valik mina naen et kooli ajaks ikkagi vaja seda

    • J.K.

      Selleks peab olema isiklik nutitelefon et e-kooli vaadata? Huvitav, minu 5. ja 3. klassis käivad lapsed saavad küll kodus arvutis e-koolis käidud. Ja helistamiseks olid mõlemal varem kõige tavalisemad nuppudega klapitelefonid. Uued telefonid said sellised mis näevad välja küll nagu korralikud nutikad, aga tegelikult nendega netis käia ei saagi. Pole vajadust. Piisab täiesti helistamise võimalusest. Uued telefonid tulid lihtsalt sellepärast, et koolis hakatakse narrima kui mingid vanaaegsed telefonid on.
      Õue mängima kutsusime kunagi sõpradega üksteist ka, polnud kellelgi telefone selleks. Uksed on tänapäeval ka olemas kuhu peale koputada 😉

  • Maili

    Kui kaugel koolis ei käi siis ma ka ei näe telefonil väga mõtet. Aga samas ma ostaks vb koju nuppudega telefoni, et vajadusel peale kooli saaks helistada mulle.
    Ja kui oleks nutikas siis sellega ei lubaks ma käia õues mängimas. No mida mängu see nutikaga oleks. 🙄

      • Maasikas

        Meil näiteks kool tãiesti nutivaba. Minul laps saigi telefoni lasteaia lõpetamiseks. Aga miks mitte? Ja koolis kãies osutus vajalikuks ka. Telefon võib ju olla, iseasi on see palju seal aega veedetakse. Sina oled lapsevanem sina ka saad seda mããrata. On igasugu võimalusi, et panna piiranguid neti kasutamiseks jne. Aga jah eks iga vanem otsustab ise mis on tema lapsele parim 🙂

  • C.

    Mu poeg hakkab nüüd esimest klassi lõpetama ja pole plaanis osta ka veel. Sügisel läheb tütar kooli ja talle ka ei kavatsr osta. Nar muidu mängiks nutiseadmes.

  • ***

    Heii.
    Meie ostsime lapsele enne kooli minekut (ta lõpetab praegu esimest klassi) telefoni, nutitelefoni, me elame Tallinnas.
    Mõtlesime, et kindlasti läheb tal seda vaja, kasvõi selleks, et n.ö pop olla… Ei läinud!
    Õppimise kirjutab päevikusse, kui ei kirjuta siis jah, on e-kool, aga seda vaatan siis juba nkn mina… Oma telefonist😄
    Praegu… On enamik õppeaastast ta telefon olnud kapi otsas, kuna tal tekib kiiresti nutisõltuvus, ta muutus pahuraks, ei tahtnud sõpradega õue minna, ei tahtnud trenni minna- mitte midagi peale oma telefoni…
    Praegu võin öelda, et ma tõesti-tõesti kahetsen, et me selle üldse ostsime😔
    Ja… Mina olen üks nendest vanematest kes käis lapsel koolis vastas esimesed ja ma saatsin ka teda kooli😄 õpetajaga saab nii palju lihtsamalt suhelda🙂
    P. S. Siis kui mu lapsel oli nutitelefon siis
    kannatasid meie omavahelised suhted, seda lähedust on niii kerge kaotada nutikalelapsehoidjale.

  • Sandu

    Ajad muutuvad. Sinu emal polnud seda, mida oli sinul lapsepõlves ja sinu lastel on see, mida polnud sinul.
    Kust maalt see “õige” elukorraldus algas? Alates sinu lapsepõlvest? Või sinu ema omast? Või veel varem?
    Su vana-vana-vanaema käis ilmselt koolis hobusega, miks tänapäeva lapsed bussi ja autosse ronivad? Vanaema kirjutas sulepea ja tindiga? Ema sai vo. alles keskas taskuarvuti? Sina said põhikoolis juba isikliku “lutsu”.
    Tehnika areng on normaalne ja sellega peaks kaasas käima. Nutiseadmed on hädavajalikud, aga nende kasutusaeg peaks olema piiratud. Algklassi lapsel nt. tund päevas. Õpetab oma aja planeerimist ja seda, et tunniga saab vaid põnevamad asjad ära vaadatud, jamale pole mõtet aega kulutada, sest minutid jooksevad.
    Seega ma ei mõista arutut nutifoobiat ja suhtumist- MEIE põlvkond teeb kõike õigesti ja elab õigel ajastul, enne meid olid saurused ja pärast meid tulevad siledate ajudega nutisõltlased.

  • Hanna

    Seda postitust on niii hea lugeda, see ongi Sinu elu, Sinu kasvatusstiil ja kindlasti ei peaks Sa kahtlema selles. Tänapäeva ühiskond on saamatu just sellepärast, et meil on nii palju nutikaid asju ja vanemad kardavad laste pärast nii palju, et hoiavadki neid vati sees ja turvatult. Aga nii ei saa lapsest julget iseseisvat inimest. Minul oli ka selline ema, kes käis minuga paar korda kooli tee läbi ja siis kõndisin juba ise, kuigi seal oli päris suur ristmik ja 1,5 km kooliteed. Või, et pidin ise teise linna osasse minema näiteringi. Joonistas mulle kaardi ja ütles, et vot kui ära eksid siis küsi abi, eksisingi ja küsisin ja ilusasti jõudsin hiljem ka koju. Selliseid näiteid on veel ja veel, kuid see on põhjus miks ma olen olnud terve elu nii iseseisev ja ei karda võõraid inimesi. Ma olen siiralt tänulik enda emale ja loomulikult ka see, et tollel ajal ei olnud nii suurt nuti survet:).

  • P

    Olenb täitsa. Kui elada väikesed kohas nagu teie, siis ma ka ei näe, et telefon peaks kindlasti olemas olema. Samas kuskil suuremas linnas, nt Tallinn, Tartu, ma ei kujutaks ette, et lapsel telefoni poleks. Minu laps alles pisi, aga olen mõelnud, et kui ta esimesse klassi läheb, saab kindlasti telefoni. Tunnen ennast siiski kindlamalt, kui tean, et laps saab mulle helistada, kui mingi probleem on.

  • kaili

    Ma tean, et sa ei taha telefoni aga …
    Nokia 3310. Soovitan. Ainult ussimäng seal sees. Aku peab ca 2 nädalat ja telefon täidab oma eesmärki st saab lapse kätte kui vaja (nutikaomanikel aku pidevalt tühi mängude ja youtube’iga). Minu omad said kooli minnes ja neil oli teisigi nupukaomanikke klassis (ka kolmandas klassis veel)

  • Arru

    pfft, ära lase end segada, mõned ongi paranoilisemad. See, et lapsel on telefon… see juhtub niikuinii, miks vägisi seda edasi lükata? Pigem õpetada vastutustundlikku käitumist selle imevidinaga 🙂 Ja kindlasti tasub arvestada, et nad lõhuvad selle ära. Kohe kindlasti. Minu kaheksaaastasel on juba kolmas telefon käsib, muudkui pillab. Aga kingituste osas, ma eelmine kord ei saanud jaole, nii et kiidan takkajärgi: mänguasju ja muud kola pole mõtet kinkida. Seda on neil kindlasti juba liiga palju. Mina usun minimalismi ja praktilisust. Seega mina kingin alati ühist aega või midagi kasulikku. Ja õnneks mu lähedased on selle mõtteviisi omaks võtnud (algus oli raske). Nt. ma sain emadepäevaks https://www.kingitus.ee/kingitus/dorpat-spa-klassikaline-massaaz ja olen igati rahul. Ei vajagi, et palju raha minu peale kulutatakse, aga oluline et raha läheks asja ette. Vanemale tüdrukule plaanin kinkida selle https://www.teletorn.ee/servakond-175m-korgusel/. Soovitan sul ka seda teed minna, et kodus vähem asju. Aga telefoni on ka jah vaja 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga