Imetamisest

Väga paljud on minult küsinud, kas ma annan Kristoferile veel rinda. Teate, imetamine on minu jaoks hästi tundlik ja ebamugav teema, millest rääkida. Ma proovin alati sellest kuidagi kõrvale põigata, vältida või kiiresti teemat vahetada, sest meie ühiskond oma “normidega” on veidike tuksis.

Kuna aga see teema istub koormana mu hingel ja lõpmatuseni ei saa ma teile vastamist vältida, otsustasin südamelt ära kirjutada. Mis seal ikka. Mõni viskab kividega surnuks, mõni võib-olla oskab kaasa rääkida, mõnel on täiesti savi.

Ei, ma ei anna Kristoferile enam rinda. Miks? Juba haiglas oli mul imetamisega raskusi. Kõigi kolme lapsega on imetamine olnud minu jaoks üks ebamugavaim tegevus. Raimondiga kuidagi enamvähem kannatas rinda anda ning iga uue korra ees ei tundnud üüratut hirmu. Hendrikut imetades nutsin igal korral. Igal korral oli hingata meeletult raske ja rindades põrgulik valu. Nüüd, tagantjärele ma tean, et asi oli vales imetamisvõttes, kuid abi ei osanud ma tol ajal kuskilt otsida.

Kuna Hendrikuga läks imetamine nii kehvasti ja see oli minu jaoks kõige ebamugavam ja piinarikkam üldse, tundsin meeletut hirmu, kui Raimond sündis. Endalegi üllatuseks ma aga nautisin talle rinna andmist. Päris ausalt. Ja nii oli ta mul tissi otsas pea kuus kuud. Ma isegi ei mäleta, miks ainult kuus kuud. See oli rekordaeg. Ma olin ääretult uhke enda üle ja kuna Raimondiga oli kogemus palju parem kui esimese lapsega, ei tundnud ma absoluutselt mingit hirmu kolmanda lapse imetamise ees. Kui aga juba haiglas hakkas jama pihta (no mõistus sai aru, et keha pole ette valmistunud ja inimesed rääkisid ka sama), hakkas minu emasüda nutma. Ma tundsin end läbikukkununa. Ma lugesin teie kõigi nõuandeid ja asjalike kommentaare ning see tegi kõik palju paremaks, aga sisimas oli ikkagi tühi auk.

Kui koju saime, hakkasid rinnad jooksma. Voolas mühinal. Alguses oli kõik ilus ja tore. Imetada ei olnud valus, kuigi igal korral enne rinna andmist vaatasin Kristoferi ja mõtlesin, et ei taha seda üldse teha. Äkki tunnen jälle seda meeletut valu? Paar nädalat saime kenasti hakkama ajani, mil Kristoferi suhu tekkis soor ja ta ei olnud nõus absoluutselt rinda võtma. Jälle hakkasin stressama. Pumpasin välja ja andsin pudelist. Ta lihtsalt karjus tissi otsas ja ei imenud. Pudelist võttis. Oli plaan imetamisnõustaja juurde minna, aga mõtlesin ümber. Sisestasin endale, et pean ise hakkama saama. Kuigi ega abi otsimine ei tähenda ju nõrkust, vastupidi.

Saime soorist geeliga lahti ning laps hakkas uuesti rinnast võtma. Ja oi kui valus see oli! Appi. Ma vist nutsin iga kord enne imetamist ja palusin, et ta ei tahaks süüa. Päris tõsiselt. Selline mõtlemine tekitas minus kohutavat stressi. Ma hakkasin näost sisse ajama kõike, mis ette sattus. Ma tahtsin ainult oma toas ja oma voodis olla. Palusin, et ta ei tahaks süüa rohkem. Nautisin seda aega, mil kahe imetamise vahel oli paus ja jälle nutsin, kui see aeg nii kiirelt läbi sai. Stress. Pinge. Pisarad. Enesehaletsemine. See tunne, et sa ei saa hakkama ja oled läbikukkunud.

Nii ma hakkasingi vaikselt eemalduma sellest. Võite nimetada mind halvaks emaks, isekaks, läbikukkunud naiseks. Võite mõelda, et näe, noor naine, raudselt tahtis pidu panna ja alkoholi liitrite kaupa sisse ajada, sellepärast jättis imetamise, ega mind vist täna väga ei kõiguta enam, sest see on ju ammu selge, et hea ema on see, kes on nunnarüüs, joob ainult vett, istub 24/7 koduseinte vahel ja imetab oma last teismeeani. Õnneks ma ei kandideeri aasta ema kohale.

Lihtsalt see on ja jääb minu jaoks ääretult ebameeldivaks teemaks, millest rääkida, sest alati vaadatakse altkulmu, kui olen vastanud, et ma ei anna lapsele rinnapiima.

Loomulikult tahan ma oma lastele kõike kõige paremat. Iga täie mõistusega ema soovib seda. Ma olen alati andnud endast kõik, et mu lastel läheks võimalikult hästi. Inimesed kipuvad kergelt hukka mõistma, arvestamata enda valikuid ja otsuseid.

Postituse lõpetamiseks soovitan teile neid Breastfeeling rinnapatju (link!). Need on hästi mugavad ja õhukesed, sa peaaegu et ei tunnegi, kui nad rinnahoidjas on, samas imavad endasse korralikult piima ja ei leki. Testisin, väga head! Sõbranna testis ka ja küsis juurdegi, ju siis jäi rahule. 🙂

18 kommentaari

  • Merilin

    Rahu rahu 🙂
    See on iga ema enda otsus ja kellegi üle ei saa ülekohut sellise asja puhul.
    Olen mitme lapse ema ja muidugi ma eelistan tissi anda aga see on ju siiski minu otsus mitte kellegi teise.
    Täpselt kehtib ka sinu kohta et see on sinu otsus. Teised kasvatagu oma lapsi nii kuidas heaks arvavad – teistele meeld nö mööda ei saa me keegi olla ega tohiks ka olla.

  • Ingrid

    Oi see ühiskond on üks õudne koht… See surve ja need arvamused 🤔 No ei ole ju kelllegi asi, kes ja kui kaua annab rinda ja kas üldse. Minu arust see teema on niii ajuvaba!! Igal emal on õigus ise otsustada kui kaua ja kas annab rinda. Ma mäletan väga hästi seda algust, appi mis valu ja piin see oli. Aga see möödus, lõpuks nautisin seda. Siis tuli aga teadagi miski arenguetapp ja laps keeldus rinnast, karjus ja ei tahtnud. Muidugi ma esimese lapse emana eeldasin, et piim otsas ja kõik.. JUMAL TÄNATUD, et kuulasin ja lugesin selle kohta. Muidu ma oleks ka püssi nurka visand kohe. Aga ei, ka see mööödus. Lõpuks sai rinda 1a5k siis oli minu täielik piiir käes 😉
    Aga mis ma tahtsin öelda, et ükskõik kas sa imetad või ei, kas imetad 2 kuud või 2aastat, IKKKKA oled paha, vaadatakse viltu ja sada häda. See on tänapäeva reaaalsus, inimesed ei suuda elada oma elu ja ei saa aru, et selline asi nagu imetamine, on AINULT lapse ja ema vaheline asi. Keegi teine ei puutu sinna ja pole õigust mingit sapppi pritsida 🙂
    Sa oled suurepärane ema oma 3 lapsele, ära heida meelt 😉

  • Kaidi

    Kellegil pole õigust öelda, kas sa peaksid oma last imetama või mitte 🙂 Stressis emme pole beebile hea 🙂 NB! Sa ei saa aasta emaks nagunii, sa pole abielus 😀 😀 😀

  • Marii

    Ma tean täpselt, mida sa tundsid/tunned. Esimese lapsega ma ka aint nutsin ja asi tipnes sellega kui ma enam seda last ei tahtnud (st ma armastasin ja loomilikult armastan teda meeletult kuid tol hetkel seostus ta mulle vaid piinaga ja mo aju lihtsalt ei suutnud aru saada kuidas saab minu enda laps mulle nii meeletult füüsiliselt haiget teha). Tema sai rp kokku 9 kuud ja kõik korrad pudelist (tol hetkel oli see minu jaoks parim lahendus sest muidu oleksin ma hullumajas lõpetanud for sure). Peale teise lapse sündi oli mul kindel siht et tema saab rinda. Oiii imetamise esimesed 3-4 kuud olid kohutavad jälle (sai konsulteeritud mitme nõustajaga ja võte ning kõik muu oli õige aga ma olin valudes). Nüüdseks on laps 9 kuud rinda saanud (valu kadus päevapealt kuskil 4 kuul ja ma ei tea miks). Iga naine on erinev ja mitte kellegil teisel ei ole õigust tema otsuseid kritiseerida.

  • C

    Minu tütar sai 3kuud rinda. Me käisime südamearstil ja seal arst kommenteeris, et olen ma ikka kindel, et laps kõhu täis rinnast saab jne, ühesõnaga pani mind endas kahtlema. Hakkasin õhtuti lapsele rinna asemel pudelit pakkuma ja lõpuks laps rinnast täiesti keeldus, nii kui nägi et rinna paljaks võtan, hakkas röökima ja eelistas pudelit rinnale. Manii kahetsen, et toda arsti kuulasin. Alguses tundsin räiget häbi ja piinlikkust, et laps pudelipiima saab, aga nüüdseks sellega leppinud ja pole hullu midagi.

  • Age

    Loomulikult on rinnapiim lapsele parim ja ma olen igati rinnaga toitmise poolt… aga kõige olulisem on, et laps saaks kõhu täis ja käik osalised seal juures oleks õnnelikud. Kui ema tunneb, et see imetamine on vastumeelne, siis saab laps ju piimaga kaasa stressi. Mis elu see on, kui ema nutab, sest imetamine on valus ja laps nutab, sest ema stress kandub temale edasi. Pudeliga toitmine pole ju lihtsam, jookse nende pudelitega, alati arvesta ja planeeri, kas toit on soe ja kaasas. Pulbrid on ju nii kallid ka. Ma tõesti ei oska nendest inimestest midagi arvata, kes arvavad, et pudel on lihtsamat teed minek.
    Mitte et ma tagantjärgi targutaks, lihtsalt mõtisklen, et kas sinu puhul ei võinud sul omal ka soor olla, mis imetamise pärast lapse paranemist väga valusaks tegi.
    Sa oled noor veel ja kõik läheb hinge, vanusega tuleb nö tuimus ja korda läheb vaid nende jutt, kes on sulle kallid ja olulised. Pahasti ütlevad need, kellel on omal midagi hingel. Alati leidub keegi, kellel on vaja midagi halvasti öelda, las ütleb, ehk ta siis kodus karjub oma laste peale vähem.

  • Kukimuki

    Eks suures plaanis jagunevadki emad kahte leeri , ühed kes imetavad ja teised kes mitte . Need kes imetavad propageerivad ja kiidavad seda . Need kes ei imeta või ei saanud seda piisavalt teha räägivad tihti, et issand see rinnapiim pole üldse nii kasulik ja appikene ikka veel imetad või ? Samamoodi nagu sa tegid vihje et vot kui imetad teisme eani siis saad aasta ema tiitli, ei pea ju ka kommenteerima neid kes imetavad, siis kui ise seda ei tee. Mõlemad variandid on täiesti okeid ja see on iga vanema enda otsus ja mitte kellegi teise asi .
    Vähem hinnanguid ja muretsemist selliste tühiste asjade pärast , inimestel on palju suuremaid muresid 🙂

  • Kristiina

    Mõtlesin ka kaua, et sa oled maininud, et ei imeta ja mõtlesin ka miks? Samas muidugi on iga ema otsustada jne. Aga siinkohal tahan öelda teistele, et ärge kartke küsida abi imetamise osas. Minul ka kolmas laps hetkel 3 kuune ja algus oli oiii kui raske. Ma olin ka seisundis kus ma lihtsalt soovisin et laps magaks ja imetamise vahe oleks võimalikult pikk. Aga ma otsisin abi, lugesin, tõin imetamisnõustaja omale koju. Nibud olid nii ribadeks, et mul lihtsalt purskas pisaraid ja megavalus oli igal korral. Facebookis on imetamisteemaline grupp, lisaks http://www.siet.ee lehel on nõustajate kontakte, Tartus on kliinikumis arendatud perekeskust kus on nõustajad. Igaljuhul minu lugu oli juba ka nii hull, et imetamisnõustaja soovitas lausa eluliinile helistada, mida mul siiski vaja ei läinud 🙂 aga kindlasti pole imetamine loodud valulikuks ja julgustan mitte alla andma 🙂 sest ma olen väga rahul, et ma ei andnud alla 🙂

    • Kristiina

      Ja lisan veel, et alati polegi asi ema oskamatuses vms vaid beebi ka ei oska kohe õigesti imeda ja on võte vale või asend vale vms. Natuke kohendamist ja saab asjad paremaks kindlasti 🙂

  • K

    Ma ei ole küll veel ema, aga ma ei mõista, mis on see teiste inimeste asi, kas naine annab rinda oma lapsele või mitte. Sa ei tohiks tunda ennast läbikukkununa või halva emana. Isegi kui ei toida rinnaga, siis sellegi poolest teed ju kõik, et su lastel oleks hea. Rinnaga toitmine ei näita seda, kas ema on nüüd hea või mitte. See on iga inimese enda soov, ei ole isegi vahet, milline on see vabandus, miks ei toideta rinnaga, Sa pead ennast ise tundma hästi rinnaga toites. Kui naine on nii otsustanud, siis tuleb tema soovi austada, mitte hakata pärima miks ja teda maha tegema. Seega ära muretse teiste arvamuste pärast, usun, et tunned ja tead isegi, et oled väga hea ema! 🙂

  • Ruth

    Ma olen ka sellest teemast niipalju kuulnud. Pigem teevad teised inimesed oma suhtumisega karuteene. Mõnel ei tekigi rinnapiima, mõni imetab aasta v kaks. Aga siiski on see on iga ema enda otsus. Nagunii leidub keegi kes leiab midagi halvustavat. Minu mõlemad lapsed said 3kuud rinnapiima ja siis lõpuks hakkas järjest vähemaks jääma. Sai proovitud kõike vanarahva trikke ja mida kõike veel. Lõpuks oli ikka suur stress et ei saa hakkama. Ja läksin üle pudelitoidule kui laps oli 3 kuune. Mul vähem stressi ja laps rahulikum. Peasi et mõlemad end hästi tunnevad.

  • KADRI

    Esimene laps sai 7 kuud rinda, loobus ise. Teine laps oli veidi keerulisem. Esimese elukuu sõi ja kosus ilusti, teise elukuuga võttis juurde vaid 100gr. Oli tunne nagu oleksin saamatu ja ei oska last imetada. Perearst veel väitis, et ma ei anna lapsele piisavalt tihti rinda (laps oli iga kahe tunni tagant rinnal).Tegelikult oli viga lapses, laps oli küll rinnal aga ei imenud piisavalt. 3-4 elukuu sai rinnapiima pudelist ja vajadusel piimasegu veel juurde. Peale seda läks piimasegu peale üle.

  • kairit

    Kui ema on imetanud ja selle käigus oma (mõnikord raske) teekonna läbi käinud, siis tihti on nii, et kuuldes kellegi valikust mitte imetada, käib “klõps”. Sest 99% see põhjus, mis mitteimetaval emal imetamise lõpetamisena kõlama jääab, on tema jaoks ka teema olnud ja ta lahendas selle teisiti. Mida rohkem erinevaid imetamislugusid emal oma lastega on, seda kiiremini aju juba kiirustab genereerima “agasid” ja “mikse”, samas tahame ju olla ka viisakad ja mitte pärida ja aktsepteerida, aga puudub normaalne variant, kuidas seda teha. Ega siin enamasti ju ühest küsimusest ei piisa ka. Ja ju siis ei küsigi, lihtsalt jutt jääb soiku ja kõik. Vaatame altkulmu? Arvad Sina. Seda mitte, me lihtsalt ei räägi enam teemast, saame ju isegi aru, et Sullegi on see ebamugav. Natuke lausa solvav on lugeda siit, milliseid tiitleid edukalt imetanud emade seltskond Sinu arvates Sulle jagab. Tegelikult me ei tee seda. Ainult Sina ise kirjutad endast nii. Sa arvad, et me arvame. Meil on lihtsalt kahju, et Sa ei otsinud abi ja see on kõik. Nii lihtne ongi.

    • Jane Almers

      Hmm, kui need tiitlid, mis mulle otse on öeldud ja on ka postituses välja toodud, on sinu arvates minu enda ettekujutluse vili, siis ma vist isegi ei viitsi rohkemat öelda. 😀

  • Daili

    Ma ei mõista sind hukka see on iga ema ennast otsus kui kaua ta riinda lapsele annab. Ma sain annda ainult kuu aega kuna ei tundnud piisavalt piima. Haiglas juba hakkas saama kunst piima. Õnneks olid mõistlikud ämmakad ja laste rastid kes said aru.

  • Maris

    Ei saa ma aru, miks peab olema ühel või teisel võõral asja inimese ellu, keda ta isiklikult ei tunne. Kas ta teeb toda või mitte. Igaüks elab oma elu nii nagu oskab. Ole sa avaliku elu tegelane või mitte. Ja mis selle teadmisega edasi teha. Ega sa ju lotonumbreid ei varja, et salaja miljonäriks saad. 🙂

  • Britt

    Olen nõus, et lapse toitmisviis on lõppude lõpuks siiski ema enda valik. Tahan hoopis natukene teistlaadi märkuse teha: palun ära levita valeinfot!

    “Kuna sünnitus kutsuti esile, ei olnud keha ennast ette valmistanud piimatoodanguks. ”

    Keha alustab ettevalmistusi imetamiseks juba üsna varajases rasedusstaadiumis ning lõpliku tõuke piima rindadesse jõudmiseks annab hoopiski platsenta väljumine. Siin ei ole esilekutsumisega mingit seost.

    Mainin lihtsalt seetõttu, et just niiviisi tekivadki müüdid ja seda lugedes võib keegi, keda esilekutsumine ees ootab, juba eos mõelda, et ei proovigi imetamist – nagunii hukule määratud, sest keha pole ju jõudnud piima toota.

    Tegelikult on üsna suur probleem ka selles, et paljud (sh. ämmaemandad ise) kipuvad ära unustama, et piim ei pea rinnas olema kohe järgmisel päeval peale sünnitust. Selleks võib kuluda üsna mitu päeva. Beebi see-eest on “programmeeritud” esimestel elupäevadel saama hakkama vaid ternespiima abil. Ja nii tekibki pidev survestamine ja hirmutamine.

    Lihtsalt lisainfot. 🙂

  • heh

    Oii ma teaan mida sa tunned.. Ma enne poja sündimist olin kindel , et ma hakkan rinda andma , asjad värgid särgid ostetud . Esilekutsumisele läksin beebi rinnal oli , tekkisid hädad ( piima oli , 16ndast nädalast saati oli kuni poja 3 kuuseks sai 😂😂 ) . Peale seda kui pojale tissi suhu sain ma aind karjusin valust , ütlesin arstile sorri , ma ei saa hakkama sellega ja ma ei tahagi rinnaga toita . Poiss üle aasta vana , vahepeal saab siiani kunst piima , sest talle ei meeldi tavapiim niisama . Ple hullu , mis ei tapa teeb tugevaks ! Mind tehti ka 2016 novembri beebide grupis maha , et ma rinda ei anna . Aga miks ma pean andma aru Rongaemadele ? Ise tean ! + mul tulid kanged rohud peale kohe peale lapse sündi . Ei tahtnud , ei saand ja järgmiste tibudega ka tissitamist ei tule ! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga