***

Kas minu nutivabast lapsest sai siis peale esimest kooliaastat nutilaps?

Kes mäletab, siis eelmisel suvel ma algatasin arutelu selle üle, mida oleks okei esimesse klassi minevale lapsele kinkida. Ema küsis ja ma ei osanud midagi vastata ning otsustasin teilt nõu küsida. Loe siit (link!)

Mis arutelu huvitavamaks muutis, oli mu tingimus, et see kingitav ese ei tohiks olla mingi telefon või tahvel või…. no nutiseade ühesõnaga. Osad ahhetasid ja ohhetasid, et issand, miks ma küll ei taha, et mu laps nutiseadme saab omale ja osad olid sellega täiesti nõus, et lapsel pole vaja mingit nutiseadet. Ja keegi vandus käsi südamel, et peale esimest aastat koolis ma mõtlen ringi ja raudselt on esimese klassi lõpuks mu koolilapsel telefon.

Noh, läks nii, et telefoni tal endiselt ei ole. Seega sellest vandumisest ei olnud tolku. Krt, oleks võinud kihla vedada. Küll olen ma aga mingi 55855x korda ennast maapõhja vandunud, et talle telefoni pole ostnud, sest iga hommikusest “peale kooli tuled kohe koju” korrutamisest ei olnud ka nagu midagi tolku.

Ja siis ta jõlkus jumal teab, kus ja ma kirjutasin siin erinevatele inimestele, et ega nad pole mu last näinud ja ega nende juures pole jne ja loomulikult olen ma pidanud teda ka alevi vahel ise taga otsimas käima ning nendel hetkedel ma olen küll mõelnud, et omg, Jane, miks sa ei või oma lapsele telefoni osta?????? Loll oled v?

Ja siis on need järgmised hetked, kus lähed õue, ilus ilm, vaatad kellegi lapsed istuvad kuskil koridoritrepil, kõigil nägu nutikas ja tuleb meelde, miks ma ei taha oma lapsele telefoni. Sest selline jama hakkabki olema.

Tänapäeva lapsed ei oska õues nagu midagi peale hakata. Vähesed mängivad ukakat, peitust või mingit pallimängu. Paljud jooksevad ringi nägu telefonis. Ma tean, et lapsed ei saa sellest aru, aga kunagi nad tänavad mind selle eest. Või siis ka mitte ja vihkavad elu lõpuni. 😂

Aga, jah, ma ostan oma lastele telefonid siis, kui nad enamvähem saavad aru, et telefonis võib olla, aga pole okei seal koguaeg passida (vaatab nüüd peeglisse ja kordab endale sama eks😂). Tuleb seni kellavariandiga hakkama saada ja need nutikellad ära lõpuks osta. Ma ühe ostsin, muide, kallis polnud ja noh, eks oli aru saada ka, et mingi odav käkats, kõigest 14km näitas päris asukohast mööda. 😂

Agaaaaa, päris nutivaba see elu ka nüüd ei ole. Minu telefonist saavad nad multikaid ikka vaadata ja nüüd sebisin ma neile tahvelarvuti. Kuidagi kahju hakkas, kui Hendrik üks päev koju tuli nuttes ja teatas, et sõbrad olid ta kallal nokkinud, sest tal pole aifööni ja tahvlit. Muidugi ma seletasin talle, et sellepärast ei tasu nutta ja norimine pole okei, aga teate ju küll lapsi. Tema süda oli puru ja ma mõtlesin, et okei, mul oleks vist aeg oma nutirihma lõdvemaks lasta.

Niikuinii kooliasjade osas vaja vaadata erinevaid videosid ja viktoriine teha, siis ma ei pea oma telefoni selleks ohverdama. Las tahvel siis olla.

Hendrik oli nõus isegi oma tasakaaluliikuri maha müüma, et tahvel saada, aga selleks pole vajadust.

Nii et, nutiseadmed on tegelt olulised. Maailm muutub, uueneb, on aeg oma arvamust ka vist väheke muuta. See on täiesti okei, et lapsed tahavad ka ajaga kaasas käia. See on paratamatus ja minu ülesandeks on lihtsalt seda nutiaega regullida ja vajadusel piirata. Mis siis ikka. 😊 Ja jumala eest, Jane, lõpeta lastele see “aga minu ajal…” teema jahumine ära. Olid meie ajad ja olid lahedad ajad, aga maailm uueneb iga päevaga ja ei saa eeldada, et lapsed jäävadki igavesti 5 aastaselt mulda sööma, sirelilehtedega kassat pidama, kuskil laudas laskma end vasikana aedikusse aheldama (kerge trauma v) ja peaksid elama seda elu, mis meie elasime. On okei edasi liikuda.

9 kommentaari

  1. Jaanika

    27. mai 2020 at 02:35

    Mina olen oma esimesse klassi minevatele lastele nuppudega telefonid ostnud. Ja pole keegi neid sellepärast norinud. Nii et mõttekoht – tänapäeval on küll kõik nutikas, aga kui tahad lapsele telefoni, et temaga ühendust pidada, siis ei pea selleks ilmtingimata nutitelefon olema! 🙂

    1. Jane Almers

      27. mai 2020 at 03:31

      Nojaa, ma panin hetkel kõik need seadmed nutika nimetuse alla, ka nuppudega 😀 sorri

  2. L

    27. mai 2020 at 02:55

    Täiega nõus selle jutuga. Muidugi mul praegu laps saab 1a3k ja no baby sharki ta vaataks vist küll hommikust õhtuni sealt 🙄(muidugi ei lase seda teha). Also, see aedikusse aheldamise jutuga tuleb meelde küll kuidas õdede ja vennaga sai lehmi mängida ja rõõmsalt ketis istuda 😂😂🤦‍♀️

    1. Jane Almers

      27. mai 2020 at 03:31

      Ma istusin ka aedikud ja amuuutasin 😂

  3. Merilin

    27. mai 2020 at 02:59

    Aga see põnniradar? 😉 sellelga hea jälgida kus laps on.
    Minu 1 kl pliksil on küll telefon aga õues tehakse õue asju ja õnneks telefonis ta ei istu. Ja õues on ikka väga palju aega.
    Toas see-eest.. telefonis vaid olekski 😀 sellepärast koguaeg ta õue saadangi 😀

    1. Jane Almers

      27. mai 2020 at 03:30

      Põnniradar ongi kell ju? Ei? Vbla mäletan valesti 😀

  4. Siuhsauh

    27. mai 2020 at 03:54

    Mul plika 10 ja ikka mängib päris palju sõpradega arvutis ja telefonis. Rääkisin temaga ükspäev sel teemal. Seletasin talle, et mängigu sõbrannade ja sõpradega õues, et kui vanemaks saab siis ei ole lapsepõlvest meenutada muud kui arvutimänge. Tehku lollusi, naergu, jooksku jne. Ühesõnaga kogugu mälestusi mida kunagi enda lastele rääkida ja ise naerulsui meenutada. Ei tea, kas see pani teda mõtlema aga 2 viimast päeva on ta päevläbi õues olnud ja niipalju kui näinud olen, siis on nutiseadmed taskus või kotis olnud 🙂. Arvan, et mingi hetk tuleb seda juttu meelde tuletada talle aga mul on hea meel, kui asi natukenegi nutivabamaks muutub 😃 muidugi, eks see ole paljuski minu teha aga laps peab lõppudelõpuks ise mõistma, miks pidev nutiseadmetes olek ei ole ok. Nutivabaks ei jää nooremast põlvkonnast keegi 😃

  5. tom

    29. mai 2020 at 06:38

    Ma veits vanemast põlvkonnast aga leian, et uue tehnoloogia vastu mitte ei pea võitlema vaid seda tuleb õppida mõistlikult enda tarbeks ära kasutama. Enda tüdrukud lasin arvutile mängima enne kooli minekut, tähed õppisid ekraani taga selgeks. Hiljem mängisime koos igasugu paugutamismänge, tuleb vahel praegugi ette 😛 Samas ei seganud see raamatute lugemist, õuemänge, matkamas käimist … jne … Ei läinud nad hukka liigsest ekraani taga istumisest. Nüüd on üks tarkvara insener teine töötab hambaarstinduses.

  6. SN

    2. juuni 2020 at 11:33

    Minu kaks last on saanud endale telefoni esimesse klassi minnes ja saab kolmas ka. Alati saab piirata telefoni ja muud nutiaega. Tänapäeval muutub kõik üha rohkem tehnoloogiliseks ja ka nutikate kasutamise oskus on ka tähtis. Nutikates saab ka väga arendavaid asju teha ja ei ole ainult aja surnuks löömine.

Vasta Jaanika-le Cancel