Lugesin Miiu blogi ning noogutasin igati kaasa kuni postituse lõpuni. Olen samal arvamusel – lapse sünd on siin ilmas miski, mida tahaks hiljem privaatselt ja omaette nautida koos oma perega.

Ka mul on tsipa teistsugusemad kogemused üksik- ja perepalatitega. Esimese lapsega sain kohe üksikpalati, kus rahulikult puhata ja oma värske beebiga tutvuda. Ei oleks üldse mõeldavgi olnud, et ma saan esimest korda emaks ning lähen hiljem seda kogema palatisse, kus on teised võhivõõrad emad. Mõte sellest tundub mulle juba väga ebamugav.

Kui teise lapsega esilekutsumisele läksin, kartsin kõige rohkem, et hiljem pannakse mind ühispalatisse. Ja muidugi läks see hirm ka täide – ma olingi oma pisikese beebiga rahvast täis toas ja tundsin, kuidas stress ning pinged minust võitu said. See oli nii kohutav ning ma käisin ämmaemandatelt koguaeg küsimas, millal ma saaksin üksikpalatisse. Perepalat ei olnud isegi nii oluline, sest härra oli teise lapsega kodus. Minu jaoks oli tähtis, et ma saaksin olla omaette. Rahus ja vaikuses. Tutvuda meie uue ilmakodanikuga ja keskenduda vaid talle.

Õnneks pidin veetma Raimondiga vaid ühe öö ühispalatis ning järgmisel päeval sain kaubelda end üksikpalatisse, kus oli dušš ja wc ja härra sai pojaga tulla, millal ise tahtis.

Nüüd, Kristoferiga, kartsin sama – Paides ei ole ju kes teab, kui suur sünnitusosakond. Kaks sünnitustuba ja ühispalatid ning peretoad.

Hommikul haiglasse saabudes küsiti meilt, kas soovime peretuba või ühispalatisse. Minulegi üllatuseks teatas härra, et sobib ühispalat ja tema läheb koju. Tuleb siis tagasi, kui asjaks läheb. Ma pidin seal kõrval peaaegu, et nutma hakkama. Mis mõttes? Ma ei taha üksi jääda. Ma tahan, et ta oleks minu kõrval.

Lõpuks ämmaemandad ikka sättisid meid peretuppa, mis ausalt öeldes meenutas mulle palatit kahele erinevale inimesele. Seal oli kaks eraldi voodit, kaks öökappi, üks suur riidekapp, kaks beebihälli ja kraanikauss. Wc ja dušš olid koridori peal – mu meelest 18€ sellise toa eest on ikka palju küsitud, aga mis sa hädaga ära teed, eksole.

Lisati veel, et hetkel on see peretuba, aga kui keegi juurde tuleb, muutub sõrmenipsuga ühispalatiks ja mees peab lahkuma. Õnneks seda ei juhtunud ja saime rahus seal oodata, millal beebike sündima hakkab.

Mina ei kujutaks ettegi, et ma olen oma vastsündinuga ühispalatis. Ma oleks ääretult stressis ja pinges, ma ilmselt keskenduksin oma mõtetes ainult sellele, millal kiiresti koju saada või kuidas eraldi palatisse pääseda.

Ja ma tean, et kõigil ei ole võimalik maksta perepalati eest ja sinna ei olegi miskit parata, aga hetkel kõnelen ma enda seisukohast.

Kindlasti on ülimalt tänuväärne, et meie riigis on olemas niivõrd hea sünnitusabi ja võimalused beebi ilmale toomiseks. Mis puudutab aga naiste privaatsust, siis kunagi kauges tulevikus võiks ju olla igal emal võimalus oma värske beebiga privaatselt tutvuda ja olla ning pere ka sellesse kaasata.

Category : ***

4 thoughts on “Kui tähtis on privaatsus”

  1. Minu arust ka need ühispalatid nii õudsad asjad! No milleks üldse..Saan aru, et pole ruumiliselt võimalik aga no ma ei tea ühtegi inimest kellele meeldiks terve karjaga koos olla..

  2. Tartus ollakse kahekesi palatis või siis perepalat (mis viimati maksis 40 eurot öö). Esimese lapse sünnituse ajal ei olnud vaba perepalatit ja TÜKis ümber ei tõsteta. Olin veidike pettunud, et pean ühispalatis olema ja mees ei saa 24/7 meiega olla. Aga tegelikult ei olnud see midagi hullu. Õnneks ei voorinud palatinaabril külalisi ka sisse välja ja mees oli hommikust õhtuni meie juures nii kaua kui sai.
    Teise lapsega oli isegi vaba perepalat, aga otsustasime, et ei võta seda, kuna suurem laps ka kellega mees kodus peab olema, et siis pole nagu vahet. Käisid meid vaatamas nii palju kui said. Palati naabrid olid ka normaalsed. Ootamatult pidime teise lapsega haiglas olema nädal aega ja perepalati arve oleks päris kopsakas tulnud. Seega sai õige valik tehtud ja ei mäleta küll mingit traumat ühispalatist.

  3. Kus teised lapsed samal ajal olid kui sa sünnitama läksid? 🙂
    Küsin kuna elate (ja meie elukaaslasega samamoodi) perest suhteliselt kaugel, et kuidas teil see organiseeritud oli? 🙂
    Samas kuna sa teadsid, millal sünnitama lähed, et siis selleks ajaks täpselt võimalik planeerida keegi vaatama, aga mis oleks saanud kui oleksid muul ajal sünnitama läinud? 🙂

    1. Sõbranna juures – ta elab mulle suht lähedal ja leppisime ammu kokku, et kui peaksin sünnitama minema, lähevad kutid tema hoole alla. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga