Määratlemata

kuidas nad küll kasvavad

7. nov. 2016
Hendrik oli alles nii tilluke, et ma peaaegu kaotasin ta oma käte vahele ära. Nii pisi pisi, et lausa hirm oli teda hoida või liigutada. Peale Hendriku sündi oli järgmine laps minu jaoks big no, sest sünnitus omaette oli juba miski, mida ma ei tahtnud enam eales läbi elada. Kuigi jah, võrreldes seda teisega, siis oli see miljon korda lebom. Ja ma ei liialda. Esimese sünnitusega on see asi, et sa ei tea ju ette, mis sind ootab. Sa pole neid valusid läbi elanud, sa põhimõtteliselt oled nagu kala kuival maal. 

Kui ma mõtlen hetkel tagasi elule, mis meil oli, kui olime kolmekesi, siis ausalt öeldes tahaks selle osa ära kustutada. Inimesed alles jätta, aga kõik muu pühiks küll käega ära, nagu seda poleks olnud. Elu Vändra külje all, hilisem elu ämma juures. Ei, ei, ei. Oma kodu on ikka kõige parem. Mitte et üürikas oleks 100% sinu kodu, aga siiski- omaette ja kuidagi palju parem, kui kellegi kukil elada. 
Hendrik kasvas mühinal. Nii mühinal, et minu kõht hakkas ka sama kiiresti kasvama ja meie perre oligi oodata lisa. Ma olin jube ekstaasis ja nutsin mitmeid kordi patja, sest hirm sünnitamise ees oli veel suurem. Kuigi essa kord läks lebolt- sain seda valuvaigistavat süsti, mille tõttu ma ei tundnud oma alakeha ja nii see läbi saigi, siis teise sünnitusega mul nii hea eelaimdus ei olnud. 

Tegelikult mul ei olnud plaanis tulla siia kirjutama ümber oma laste sünnilugusid ja rääkima minevikust. Mind tabas eile lihtsalt nii suur heldimus, sest ma viisin Hendriku Mustamäele ühte mängutuppa. Nimelt mõnda aega tagasi leidsin Hendriku lasteaiakapist sünnipäevakutse. Ta oli selle sinna nii ära peitnud ja ma lausa imestan, et selle sealt üldse leidsin. Hendrikul on lasteaias mitmeid sõpru tekkinud. Nii palju, kui ta kodus neist pidevalt räägib, siis on ühed ja samad nimed- Renee, Markkus ja Erik. Viimane on kõikse parem sõber, sest temaga pidid nad suuri tüdrukuid taga ajama ja kõike muud kihvti tegema. 
Üleeile ja eile käisimegi kinki otsimas ühele poisile, kes pidas oma sünnipäeva mängutoas. Tuleb tunnistada, et ma olin veel suuremas õhinas kui Hendrik. Vanemad võisid küll sinna jääda, aga ma arvasin, et oleks parem, kui ma viin ta sinna ära ja tema jääb siis ise oma sõpradega mängima ja tähistama. Mis ma ikka seal olen. 

Only registered users can comment.

  1. Kool pole enam tõesti kaugel.

    Aga üks asi jäi silma: Olid ekstaasis (ehk vaimustuses) ja siis nutsid patja, kuigi kartsid? Ei saa aru.

  2. Mul oli just teine sünnitus kuidagi normaalsem 😀 Kestis vähem aega ja ei olnud vist nii valus ka,enam ei mäletagi 😀 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga