kuidas nad küll kasvavad

Hendrik oli alles nii tilluke, et ma peaaegu kaotasin ta oma käte vahele ära. Nii pisi pisi, et lausa hirm oli teda hoida või liigutada. Peale Hendriku sündi oli järgmine laps minu jaoks big no, sest sünnitus omaette oli juba miski, mida ma ei tahtnud enam eales läbi elada. Kuigi jah, võrreldes seda teisega, siis oli see miljon korda lebom. Ja ma ei liialda. Esimese sünnitusega on see asi, et sa ei tea ju ette, mis sind ootab. Sa pole neid valusid läbi elanud, sa põhimõtteliselt oled nagu kala kuival maal. 

Kui ma mõtlen hetkel tagasi elule, mis meil oli, kui olime kolmekesi, siis ausalt öeldes tahaks selle osa ära kustutada. Inimesed alles jätta, aga kõik muu pühiks küll käega ära, nagu seda poleks olnud. Elu Vändra külje all, hilisem elu ämma juures. Ei, ei, ei. Oma kodu on ikka kõige parem. Mitte et üürikas oleks 100% sinu kodu, aga siiski- omaette ja kuidagi palju parem, kui kellegi kukil elada. 
Hendrik kasvas mühinal. Nii mühinal, et minu kõht hakkas ka sama kiiresti kasvama ja meie perre oligi oodata lisa. Ma olin jube ekstaasis ja nutsin mitmeid kordi patja, sest hirm sünnitamise ees oli veel suurem. Kuigi essa kord läks lebolt- sain seda valuvaigistavat süsti, mille tõttu ma ei tundnud oma alakeha ja nii see läbi saigi, siis teise sünnitusega mul nii hea eelaimdus ei olnud. 

Tegelikult mul ei olnud plaanis tulla siia kirjutama ümber oma laste sünnilugusid ja rääkima minevikust. Mind tabas eile lihtsalt nii suur heldimus, sest ma viisin Hendriku Mustamäele ühte mängutuppa. Nimelt mõnda aega tagasi leidsin Hendriku lasteaiakapist sünnipäevakutse. Ta oli selle sinna nii ära peitnud ja ma lausa imestan, et selle sealt üldse leidsin. Hendrikul on lasteaias mitmeid sõpru tekkinud. Nii palju, kui ta kodus neist pidevalt räägib, siis on ühed ja samad nimed- Renee, Markkus ja Erik. Viimane on kõikse parem sõber, sest temaga pidid nad suuri tüdrukuid taga ajama ja kõike muud kihvti tegema. 
Üleeile ja eile käisimegi kinki otsimas ühele poisile, kes pidas oma sünnipäeva mängutoas. Tuleb tunnistada, et ma olin veel suuremas õhinas kui Hendrik. Vanemad võisid küll sinna jääda, aga ma arvasin, et oleks parem, kui ma viin ta sinna ära ja tema jääb siis ise oma sõpradega mängima ja tähistama. Mis ma ikka seal olen. 

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Kool pole enam tõesti kaugel.

    Aga üks asi jäi silma: Olid ekstaasis (ehk vaimustuses) ja siis nutsid patja, kuigi kartsid? Ei saa aru.

  2. Anonüümne says:

    Mul oli just teine sünnitus kuidagi normaalsem 😀 Kestis vähem aega ja ei olnud vist nii valus ka,enam ei mäletagi 😀 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

1 kommentaar

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari