Määratlemata

mähkmega laps on surmapatt?

4. jaan. 2017
Ülla-ülla, mul on kaks last. Ei tule vist üllatusena ka see, et nemadki on kunagi beebid olnud ja mähkmeid kandnud. Ja oi kui palju olen ma oma laste elude jooksul kokku puutunud inimestega, kes teavad lastekasvatamisest kõike palju paremini kui mina. Hendriku ajal oli seda raskem seedida. Minus tekkis iga kord stress ja viha, kui keegi ütles, et last peab nii kasvatama või tegelikult peaks hoopis naa tegema. Ma olin esimest korda elus lapsevanem! Ma pidingi kõike käigu pealt õppima. Aga ei, selle asemel, et ma saaksin nautida esimest korda elus lapsevanemaks olemist, olla ema, õppida ja avastada uusi asju, õppima tundma oma last, saada veel paremaks emaks, pinisesid nagu sääsed mul kõrva ääres täiesti lambised inimesed ja näitasid vaat, et lausa näpuga, kuidas miski käib. Mõni oli nendest noorem kui mina ja lastetu. Mõni vanem ja lastega. 

Tol ajal elasin ma seda frustratsiooni välja peamiselt blogis. Olles kogenematu, emotsionaalne, sest ma tõesti ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed teiste elu viitsivad nii väga elada. Tihti peale olin ma arvamusel, et lapsetud inimesed ei ole kõige paremad nõuandjad. Ma eksisin. Kuid tänaseni arvan, et iga inimene võiks enda elu elada ja jätta mulle ka midagi minu elust. 

Mähkmed. Ma arvan, et iga lapsevanem on vähemalt korra elus kuulnud, kui saamatu ta on, sest laps on endiselt mähkmetes ja ei käigi veel potil. Kuidas üldse nii saab? Guess what, meie peres on mingi ilgelt sitt geen, mille tõttu me venna ja õega varajase teismeeani alla lasime. Ilma mähkmeteta, sest milline vanem paneb 12-aastasele mähkme alla? Seega ma üldse ei põeks, kui laps on 1,5-2-2,5-aastane ja mähkmetes. 
Kui Hendrik oli 2-aastane, hakkasin saama juba vihjeid, et peaks mähkmevaba ju olema. Kohati tekkis tunne, nagu Hendrik oleks juba keskealine ja kannaks endiselt mähkmeid, inimesed ohhetasid ja ahhetasid. Või vahel kratsisin kukalt ja mõtlesin, et ehk on kuskil kirjutamata reegel vanusepiiranguga, millal on mähkmete kandime keelatud? Ma imestan siiani, et mind kividega surnuks ei loobitud, sest 2-aastane ja mähkmetega? Kes suudaks meie riigis sellist surmapattu tolereerida? Ups, mitte riigis vaid perekonnaringis. 
Tol ajal ma võtsingi vist suurest stressist elu eesmärgiks Hendrik mähkmevabaks saada. Võtsin päeva pealt mähkme alt ja nagu võlu väel hakkaski ise potil käima. 

Raimondiga oli kõik palju kergem. Õnneks või kahjuks olen ma suutnud nendele “õpetajatele” vastiku mulje jätta ja ega nad väga minuga suhelda tahagi. Thank god, ütlen ma selle peale. Las ma kasvatan oma last ise, rahus. Teen vigu ja õpin nendest. Kokkuvõttes on lapsed tänaseks mässuvabad. Raimond sai nendest juba aasta ja pooleselt lahti, Hendrik 2-aastaselt, aga ma ei viitsiks never näpuga järge ajada ja ükshaaval emasid hukka mõista selle eest, et nende lapsed ikka veel mähkmetes on, sest lõppude lõpuks, mis see minu asi on? 

Only registered users can comment.

  1. See ei ole kuidagi geenidega seotud,vaid ikka närvikavaga..tean lapsi kes on hakanud nö teismelisena voodisse tegema peale vanemate lahku minekut või peale vanema kaotust jne.

  2. No neid Hanna Liis kommentaare ära küll tähele pane, ta ise väga kirju Neiu, käinud õpiraskustega laste koolis ja ka juba vanglas karistust kandnud vägivallatsemiste eest. Selle inimese jutt las olla…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga