Nagu puhkus palmide all, vist

Ma lähen siin haiglas vist vaikselt lolliks, sest hetk tagasi (eile siis) pidasin ma lahedaks mängida peenikese häälega jänest. Jah just, jänest.

Hehe, tegelt asi nii hull ei ole. 😀

Mõtisklen siin selle üle, kuidas viimase nädala jooksul olen saanud pühendada ennast vaid ühele lapsele. Kodus on see väga harv nähtus. Ikka pean end mitme rübliku vahel jagama ja paratamatult saab kõige väiksem hetkel ka kõige rohkem tähelepanu. Kodus ja mujal.

Vahel oleks tegelikult väga hea võtta üks laps ja temaga koos midagi teha. Järgmisel päeval järgmine ja nii edasi… Mulle meeldiks leida aega tegeleda kõigi lastega individuaalselt, kui suuremad vaid seda soovks. Ma olen üritanud ikka nende “kampa” sulanduda, nende maailma tundma õppida, aga ega nad väga vedu ei võta. Maalime, loeme raamatuid ja sellised õpetlikud tegevused teeme ikka koos. Oi, kuidas neile meeldib koos emmega raamatuid lugeda ja papagoid mängida. Oi, kuidas neile meeldib maalida. Tulevased Picassod, ma ütlen!

Aga kui ma tahan nendega mängida, siis nad konkreetselt ei taha ja tihti on põhjuseks see, et a) ma ju ei ole laps! b) ma olen igav, c) mul ei ole oma mänguasju kaasas d) ma ei oska mängida.

Eks nad ole juba ka selles vanuses (issand, kui vanalt see kõlab :D), kus tahavad rohkem iseseisvad olla. Katsetada erinevaid piire. Maailma tundma õppida. Raimond on jube kaisuhull. Ripub üsna tihti mu küljes, ja palub musi või kalli. Kui lasteaeda lähevad, on samuti kalli ja põsemusi tähtsal kohal, ega ilma selleta rühma ei jääda. Hendrik kaisutab koduseinte vahel meelsasti ja kui hommikuti tahab Raimond lasteaias teiste ees põsemusi ja kalli, siis tema muidugi ka, aga pigrm garderoobis, kus keegi ei näe. 😀 Nojah, arusaadav. Kuuene on ju päris suur juba ja ma ka ei tahaks, et teised sõbrad näeksid, kuidas ma oma emmet musitan-kallistan.

Vahel on tõesti hea end välja lülitada mitmikrežiimi pealt, anda ohjad käest ja keskenduda ühele. Hetkel on mul nagu puhkus. Ma ei pea koristama, ma ei pea süüa tegema, ma ei pea mitut last kantseldama, ma ei pea koeraga väljas käima. Ma lihtsalt olen ja pühendan end beebile. Laen akud täis, et Hendriku ja Raimondi jaoks täisvõimsusel olemas olla, kui koju saame.

Tunnen seda lähedust enda ja Kristoferi vahel nii hästi. Me räägime palju, me naeratame üksteisele palju, teen teatrit, mängin klouni. Hea vaheldus, ma ütleks, aga igatsen ikkagi oma teisi kutte ka. Nii halb on nendest eemal olla.

Veel enam, et haigla lapsi ei lubata. Vaid terved täiskasvanud külastajad. Saan täiesti aru ka. See on lihtsalt kohutav, kui palju on haigeid hetkel. Kui me siia tulime, oli EMO osakonnas päris palju lapsi ootamas. Kahju oli kohe vaadata. Gripp möllab.

Ma pesen ka käsi peale igat toimingut, et ükski pisik rohkem Kristoferini ei jõuaks. Kõik on hetkel hästi, ja loodan südamest, et nii see ka jääb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga