Ühed kangekaelsed mõlemad

Üks päev kõndisime järve äärde. Tee peal mõtlesime, et käime poest läbi. Ostaks midagi näksida ja juua endale ning lastele. Oli ju väga palav ilm.

Poisid tahtsid seda vana head traditsioonilist limonaadi. No mis mul ikka selle vastu olla saab. Vahel võib ju lubada. Nad on lapsed. Mees väljus poest aga ühe suure pudeliga. Ütles, et see oli soodukaga ja rohkem ju sees kui kahes väikses.

Raimondile see idee ei meeldinud, sest lastel on ju kord nii, et igal ühel peab olema OMA maiustus, OMA pudel, OMA asi, mis on ainult tema käes ning sealt tuli üks suur solvumine. Hakkasime edasi kõndima ning tema mõtles, et jääb paigale. Ei liigugi kohapealt. Kõndisime natuke ees ära, mõtlesin, et niikuinii tuleb järgi, alati on tulnud. Tema aga hakkas röökima. Täiest kõrist. Jäime siis seisma. Ootasime, kuid ei mingeid edusamme.

Läksin tema juurde, et läbirääkimisi pidada. Rääkisin ja rääkisin, nelikümmend mintsa pidasime läbirääkimisi, kus, ma tunnistan, proovisin lõpuks suures ahastuses teda erinevate asjadega ära osta, aga ta ei võtnud vedu ning lõpuks ma hakkasin ise ka peaaegu nutma, mille peale oli ta nõus edasi liikuma. Saate aru? 40 minutit???!!! Mõtlesin endamisi, kelle laps ta on, aga siis mulle meenus, et olen ise sama kangekaelne. Kui solvun või vihaseks saan, siis olen selles olekus päris kaua ja minuga on võimatu kohe kiiresti leppida. Ajan oma joru ja tahtmist liiga tihti taga ning ei ole nõus seda kergelt unustama. Proovin viimase piirini end viia, et ikka oma tahtmist saada.

Naljakas, kas pole. Ma tihtipeale laste probleeme lahendades ei märkagi, et nii mõnigi iseloomujoon on meil vägagi ühine. Mis lapse puhul võib tsipa närvi mustaks tõmmata, on ka minus endas tegelikult olemas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga