Ühed kangekaelsed mõlemad

Sponsoreeritud

Üks päev kõndisime järve äärde. Tee peal mõtlesime, et käime poest läbi. Ostaks midagi näksida ja juua endale ning lastele. Oli ju väga palav ilm.

Poisid tahtsid seda vana head traditsioonilist limonaadi. No mis mul ikka selle vastu olla saab. Vahel võib ju lubada. Nad on lapsed. Mees väljus poest aga ühe suure pudeliga. Ütles, et see oli soodukaga ja rohkem ju sees kui kahes väikses.

Raimondile see idee ei meeldinud, sest lastel on ju kord nii, et igal ühel peab olema OMA maiustus, OMA pudel, OMA asi, mis on ainult tema käes ning sealt tuli üks suur solvumine. Hakkasime edasi kõndima ning tema mõtles, et jääb paigale. Ei liigugi kohapealt. Kõndisime natuke ees ära, mõtlesin, et niikuinii tuleb järgi, alati on tulnud. Tema aga hakkas röökima. Täiest kõrist. Jäime siis seisma. Ootasime, kuid ei mingeid edusamme.

Läksin tema juurde, et läbirääkimisi pidada. Rääkisin ja rääkisin, nelikümmend mintsa pidasime läbirääkimisi, kus, ma tunnistan, proovisin lõpuks suures ahastuses teda erinevate asjadega ära osta, aga ta ei võtnud vedu ning lõpuks ma hakkasin ise ka peaaegu nutma, mille peale oli ta nõus edasi liikuma. Saate aru? 40 minutit???!!! Mõtlesin endamisi, kelle laps ta on, aga siis mulle meenus, et olen ise sama kangekaelne. Kui solvun või vihaseks saan, siis olen selles olekus päris kaua ja minuga on võimatu kohe kiiresti leppida. Ajan oma joru ja tahtmist liiga tihti taga ning ei ole nõus seda kergelt unustama. Proovin viimase piirini end viia, et ikka oma tahtmist saada.

Naljakas, kas pole. Ma tihtipeale laste probleeme lahendades ei märkagi, et nii mõnigi iseloomujoon on meil vägagi ühine. Mis lapse puhul võib tsipa närvi mustaks tõmmata, on ka minus endas tegelikult olemas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

7 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari