Järgmine suur samm meie elus oli kolimine Tallinnasse. Ega siis samuti midagi paremaks ei läinud, kui ainult see, et vabanesime tohutust koormast, mis saatis meid maal elades- naabritest. Kõik läks iseenesest paika, kui olime Tallinnas juba pikemat aega elanud. Nagu võluväel. Peagi kolisime ühest üürikast teise, kuid Lasnamäele jäime siiski, tundsime end siin juba nii koduselt.
Tänaseks on meie suhe elanud üle mitmeid tragöödiaid, mitmeid tipphetki ja uusi läbimurdeid. Ilma selle suhteta ma ei oleks täna see, kes ma olen. Ilma selle suhteta ei oleks minul kahte põngerjat, kes rikastavad minu päevi naeru ja lõbuga, kes muudavad minu elu palju säravamaks ja annavad mulle rohkem eesmärke tulevikuks. Lapsed muudavad tugevaks. See 5 aastane suhe on muutnud mind raudrüütliks, kes läheb läbi tule ja vee, kui selleks vajadus on. Ma olen tugevam, kui kunagi varem. Me oleme mehega käinud ära põhjas, et aru saada, kui oluline on suhe meie mõlema jaoks. Me oleme käinud ära kõige tumedamas punktis, et näha, kui palju me teineteist armastame. Me ei ole täiuslikkust otsivad inimesed- me oleme sellised nagu oleme ja oleme leppinud teineteise vigadega.
aga ühe korraliku veinipudeliavaja võiks peale viit aastat ikka koju soetada, et punni sisse suruma ei peaks 😀
eks me üritame raha hakata koguma selle jaoks 😀