20

Märkamatult on täis tiksunud 20 nädalat ehk siis pool rasedust on läbi. Endal ka natuke hirmutav mõelda, kui kiiresti aeg lendab. Ja veel hirmutavam on mõelda, kui palju me tegelikult oma elust nõnda maha magame.

Minult on palju küsitud, kas mul mingeid erilisi isusid või vaevusi ka on. Kusjuures mul on iga rasedusega just nii palju vedanud, et mingeid erilisi vaevusi mul ei ole.

Ei ole kõrvetisi, ei ole paistetusi, ei ole oksendamist… Okei, eelmise raseduse lõpus mu sõrmed läksid paiste, aga ei midagi erilist. Võib öelda, et nagu ei olekski rase olnud, aga lihtsalt olen oma kõhtu neile pisikestele elanikele rentinud. 😀

Kui nüüd isudest rääkida, siis tegelikult ma ei ole üldse Raffaello sõber, aga nüüd õgiks neid kilodeviisi sisse, kui vaid saaks. Ja apelsini mahl. Need kaks on asjad, mille järgi kõige rohkem isutab ja kui keegi peaks minult küsima, millest ma elan, vastaksin ma õhu ja armastuse asemel, et Raffaellodest ja apelsinimahlast.

Kui nüüd vaevuste juurde tagasi tulla, siis pea lõhub viimasel ajal üsna tihti ja kuna ämmaemanda juures käies oli mul vererõhk kõrge, ütles ta, et kui mul kodus vererõhuaparaati ei ole, aga pea valutama hakkab, peaksin EMOsse rõhku mõõtma minema. Ma võiks juba siis sinna kolida, sest mul iga päev pea valutab.

Vaevuse alla liigitaks ma ka selle emotsionaalsuse… Nagu ise näete, siis endiselt hakkan iga tühja-tähja peale nutma. Eile nutsin ka. No ühesõnaga iga päev. 😀

Ohsajutt, kuidas see väike tegelane mu sees mürgeldab, aga kui panen Geidu käe oma kõhu peale, et ta ka tunneks, siis on vaikus. Ja kui ta oma higise krampis käe lõpuks ära võtab, siis on jälle selline mürgel lahti.

Endiselt pole me titekraami muretsenud, sest me ei suuda veel päriselt uskuda, et tüdruk on tulemas ja kuigi arst seda kindlalt paberile kirja pani, siis meile pole veel täiesti kohale jõudnud, aga pool aega veel ees, seega küll jõuab. Mul pole ühegi lapsega seda ostuhullust tekkinud.