Käisin täna jooksmas, 3,74km. Lahja, Jane, lahja, mõtlen endamisi. Samas mulle ei ole kunagi meeldinud joosta ja see oli jällegi omamoodi eneseületus. Vahepeal muidugi kõndisin ka, ei hakka isegi valetama iseendale, ja teile. Kõndida oli jahe. Joosta see-eest soojem. Mõtlesin välja taktika – neli tänavavalgusti vahet jooksen, kaks kõnnin. Ma ei tea, kui hea või halb selline taktika on, aga ma ei tundnud kordagi jooksmise ajal, et tahaks maha surra. Muidu, kui olen proovinud vahet pidamata joosta, on ikka see allaandmismõte peast läbi käinud. Sellel korral mitte.
Mõtlesin, et esimesel korral üle ei pinguta. Kuigi need kilomeetrid on minu jaoks naeruväärsed, ja ideaalis oleks tahtnud näha seal kahekohalist numbrit, siis oman põhimõtet “tasa ja targu”. Miks ma üldse jooksma hakkasin, kui see mulle ei meeldi eriti? Noh, ma olen nii palju kõndinud, et see ei paku mulle enam pinget. Tahaks midagi raskemat, midagi enamat. Seega jooksmine tundus huvitav idee. Tundus.
Kui jooksult tagasi tulin, mõtlesin, et teeks HopaTV kavasid. Üks pooletunnine jõupingutus oleks ju kena lõpp päevale. Esimene harjutus oli lebo, teine ka.. Kolmanda juures hakkasin juba kettasse minema ja endamisi mõtlesin, et mis kuradi algajate kava. Ma siis olen algajate algaja, sest mulle käisid küll üks hetk need harjutused jumala üle jõu.
Kui ma esimest korda seal ühte videot proovisin, oli nagu täiega lebo, aga siis ma olin füüsiliselt paremas vormis ka.
Ei aga väga tuus oli, sest lapsed ka liitusid. Mina andsin endast kõik. Hendrik tegi vahelduva eduga kaasa ja siis oli mu kõrval Raimond, kes tegi kaasa neid kohti, kus treener või juhendaja? ütles “joo vahepeal vett” või “puhka veidi”. Esimesel korral oli tal pudel peaaegu et kurgus ja teisel lebotas mu trennimatil, jalg üle põlve. Aga vähemalt tegi kaasa!
Ma lõpuni ei teinudki. Tunnistan. Andsin alla. Ei jõudnud. Läksin närvi. Enda peale. Treeningvideo peale. Kogu see aeg, mil ma neid harjutusi tegin, sisises väike hääleke peas: “Sa ei suuda, sa ei saa hakkama, ära isegi ürita!”
Ei, ärge arvake, et ma olen mõistust kaotamas. Viimasel ajal õõtsun lihtsalt seal madala enesehinnangu piiri lähedal. Kaal tõusnud ei ole, aga peegelpilt ei meeldi enam nii palju kui enne. Võib-olla on asi selles peeglis, mis meil kodus katki läks ja nüüd on seal paar suurt pragu. Selfietasin nii palju, et peegel vandus alla.
Aga võib-olla kasvataks endale iseloomu ja ei annaks nii kergelt alla? Ma olin vahepeal jumala äss. Kõik, mis tegin, läks hästi. Mõtted olid head. Enesekindlus laes.
Ma ju tean, et kaalulangetajate elu ongi nagu ameerika mägedel. Kord oled kõigega rahul, täis energiat ja motivatsiooni, järgmisel hetkel rabeled porilombis, nutad patja ja süüdistad kõiki teisi, sest ei suuda iseendaga võidelda. See ilmselt käib asja juurde, ma tean, ma tean.
Kaalulangetus ei ole minu jaoks protsess, millel on lõpp. Sellist asja ei eksisteeri minu jaoks. On algus, ja lõputu teekond parema minuni. Parema keha ja hingeni.
Kui tahad endale ka HopaTV-d, telli siit: https://tv.hopafit.com?a=1326
su juuksed on ikka jumala pekkis ju :O
Sirgendamata ongi sellised hästi kahused, muidu ok, aga pekkis jah
Proovi jooksmisel fat loss running appi(sydamega logo).
Mis sinuga juhtunud on, kunagi olid nii ilus. Nüüd näed nii jube välja
Sain mehe, kolm last, kaks kassi ja koera 😀
Tugev meik ja juuksepikendused muudavad nii mõnegi inimese ’ilusaks’ 😉
Ma arvan, et see jooks ja kõnd koos põletab isegi rohkem kaloreid kui lihtsat ûhes tempos jooksmine ? Ma mingi aeg tegin jooksulindil HIITi nii, et 1min kôndisin, 1 min sôrkisin ja siis 1 min spurt. Ja seda tehes làheb aeg kiiremini ka. Ei viitsi kunagi ûhes tempos joosta, siis tundub 1 minut nagu 1 tund
Tõmba jooksmiseks intervalltreeningu app. Seda kasutades tundus kõik nii lihtne, et mina vana jooksuvihkaja juba ootasin järgmist korda jooksma minekut. Põhimõtteliselt annab telefon sulle iga minuti tagant märku jookse, kõnni,jookse, kõnni.. Kõnniminutid tulid nii ruttu, et mõtlesin, et misasja, juba peab jälle tempo maha võtma. Ja lõpetades polnud üldse nii läbi nagu peale jooksu tavaliselt olen.
Mis äppi soovitad?
Roosa jope, kollane sall, camo müts….. Kas veel jubedamat kooslust ei suutnud välja mõelda? :))))))))
Ei, aga võid mind selles aidata 🙂
Issand kui õelad võivad naised ikka olla. Jane, Sa oled väga tubli!
Juuste kohapealt niipalju, et sirgendamine rikubki ning siin ongi 2 valikut: kas sirgendada ja kahjustada veel rohkem või lasta neil puhata(mida Sa hetkel teedki) ja see ongi tark ning perspektiivikas otsus.
Poisid ka nunnud, et kaasa tegid, mis sellest, et omamoodi 🙂
Olla õel on naistel ju loomuses, no problem. 🙂