Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on

Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja siis enam ei viitsi rääkida, aga, kui ma siin oma kooli lõpetamise päeval jagasin instagramis tänusõnu ja tänasin ka suurelt ja avalikult oma abikaasat, et kuigi meil on vanemlus 50/50, siis nendel aegadel, mil mina oma õpikute ja vihikutega teisele korrusele end lukustasin, oli meie vanemlus jagatud hoopis 100/0, kus mina täitsin muidugi seda nullirolli, sain ma päris mitu… teistsugust kirja.

Ja see on hea, et ma need kirjad sain, sest nüüd ju on, millest siin ka kirjutada ja arutada, aga ei tee ma seda üldse seetõttu, et kirjutajatele nina peale visata vaid päriselt lugeda ja arutleda inimestega.

Eks arvamusi on muidugi erinevaid.

Mis nendes kirjades siis oli? Paar tükki kirjutasid täitsa viisakalt, aga mõned käratasid kohe, et tegelikult on see täiesti elementaarne, et, kui suhtes üks osapool tegeleb oma asjadega, võtab teine osapool laps(ed) enda õlgadele rohkem. Pidi lausa imelik olema, et ma tänan oma abikaasat selle eest, et ta ENDA lapsed suure osa ajast ENDA õlgadele võttis.

Ka meie suhtes on olnud kunagi see elementaarne, seega ma mõistan seda seisukohta päris hästi. Kõik kohustused, majapidamisülesanded, tööd, vanemlusega seotud teemad on nii elementaarsed, eksole. Nende eest ei peaks ju oma abikaasat tänama? Miks? See on ju tema kohus, tema töö jne.

Üks hetk aga väga paljud elementaarsed asjad meie suhtes muutusid mingil määral. Need tegevused ja toimetused, tõsi, on endiselt elementaarsed, aga nüüd me täname üksteist paljude asjade eest, mida teeme. Me kiidame üksteist paljude elementaarsete asjade eest, mida teeme.

Need asjad on küll nii iseenesest mõistetavad ja nii tavalised, aga tänamine ja kiitmine peaks samuti olema ja see annab suhtele no nii palju juurde. Tekib kohe rohkem positiivset energiat ja omavahel on ka kuidagi palju tšillim ja mõnusam vaib.

Inimesed suhtes olles harjuvad ära, kõik muutub tavaliseks ja me oleme ka selles etapis olnud, aga kiitke üksteist rohkem, märgake rohkem, tänage rohkem. Minu garantii, et suhe läheb rohkem õide!

Ma südames lihtsalt tundsin, et pean teda tänama selle eest ja ega nüüd teisiti ei mõtle. Mina lülitasin end päris tihti ema ametist välja, et kool lõpetada ja tema võttis kogu kupatuse enda kanda. Elementaarne tõesti, mina ju teeks sama, aga tänama peaks ikkagi, arvan ma.

Olen 90% kindel, et, kui ma oleksin õppinud koos lastega, ei oleks ma kooli lõpetanud sel aastal. Võibolla järgmisel. Ma ei suuda keskenduda, mu aju ei toimi, kui ruumis on lapsed. ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Mis siis päriselt toimub?!

Ma postitasin eile instagrami üsna kentsaka pealkirjaga foto ja tekitasin sellega korraliku segaduse enda järgi, [...]

Kuidas raha tuulde loopida

Ma siin üks päev puhtjuhuslikult avastasin, et kaks aastat on juba möödas sellest päevast, mil [...]

3 kommentaari

Kuidas me edaspidi siin ainult õhust elame

Jah, tänasel päeval oleme omadega kahjuks sealmaal, et… kavatseme edaspidi enamus ajast õhust ära elada… [...]

3 kommentaari

Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???

Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]

Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on

Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]

14 ja 2

Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]

2 kommentaari

See on nüüd läbi!

Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]

1 kommentaar

Kas nutivaba suvi on tõesti võimalik?

Suvepuhkus algaaaas! Tegelikult juba mõned päevad tagasi. Suvepuhkus sellesmõttes, et suurematel on ka kool nüüd [...]

1 kommentaar

Kuidas ma endale kodus ise iluoppi tegin

Mul tekkis selle pealkirjaga kohe oma peas väike video, kuidas ma ennast kuskil köögi laual [...]