***

8 aastat

Keset hommikust musutamist meenus mulle tänase päeva tähtsus. Küsisin Geidult ka, mis päev täna on. Nii põhimõtte pärast, et kas ta üldse mäletab. Ta küsis vastu: “Eeee teisipäev?” Põhimõtteliselt oli tal õigus, aga mina, tüüpilise Janena, hakkasin kohe nokkima, et mis mõttes tal polnud meeles meie aastapäev.

Eks jah, meeles tal ikkagi oli, aga nii paugupealt ei hoomanud kohe üldse ära, mis päevast jutt käib. 😀

Meil olid muidugi aastapäeva tähistamiseks suured plaanid tehtud, aga kuna kõik ei läinud nii nagu laste osas planeerisime, jätsime oma need katki. Eks kunagi tulevikus, kui lapsed suuremad, saame olla ja tähistada, mis seal ikka.

Meie tutvus sai alguse läbi kunagise klassiõe ning just Rate.ee suhtluskeskkonnas. Esialgu suhtlesime niisama, esimene kohtumine oli Vabaduse väljakul, Tallinnas, mil tundsin esimest korda elus liblikaid kõhus.

Testisin üks päev meest ja küsisin, mis me esimesel kohtumisel sõime. “Krõpsu?” küsis ta ettevaatlikult. Vastasin jaatavalt ent pärisin, mis krõpsu täpsemalt. Seda ta ei teadnud. Eks paljud mehed ei jäta selliseid detaile meelde, ma tean. Need olid muideks piraadi krõpsud. Need rõngad, mida mu lapsed armastavad vahel sõrmede ümber toppida. Nagu sõrmused.

Juba esimesel kohtumisel istusime teineteise embuses ja lihtsalt olime. Kuigi mu eelmine suhe ei olnud veel päris läbi, savi, et kutt oli mu maha jätnud. Ma ei tahtnud seda endale tunnistada. Tol hetkel, mil Geitu esimest korda nägin, teadsin, et vana suhtega on kõik. Sain sellest justkui sekundiga üle.

Päevad möödusid, meie suhtlemine kolis Msn-i üle. Saime aina lähedasemaks, kohtusime veel mitmeid kordi ning üks päev olimegi suhtes. Mäletan, et mina olin see, kes esimesena armastust avaldas. Tema oli tunnete poole pealt natuke tagasihoidlikum ega armastanud neist rääkida väga.

Läksime suhtesse 26. juuni, 2010 aastal. Üheksa kuud nautisime teineteist ning järgmised 9 kuud ootasime oma esimest ühist last. Tema oli kõigest 16 ja mina 17.

Need esimesed 9 kuud, mil üksteist nautisime ja tundma õppisime, olid meie jaoks ääretult rasked. Tema elas Tallinnas, mina Vändra ligidal. Kohtusime ainult nädalavahetuseti, vahel isegi siis mitte. See oli kohutav aeg, aga ei mõelnud kordagi, et meie teed peaksid lahku minema. Võib isegi öelda, et tol ajal oli meie suhe kohati palju tugevam kui hetkel.

Täna… täna on kõik teistsugusem. 8 aasta sisse mahub kolm last, kaks kassi, koer, palju armastust ja vihkamist, naeru ja pisaraid, isegi lahkuminek, mida me parema meelega ei mäletaks, sest see kuu aega, mil lahus olime, on nende 8 aasta kõrval mõned sekundid.

Muidugi, meie vahel ei ole kõik nii roosiline ja ilus, kui alati tundub. Kuu aega lahusolekut jättis meile mõlemale teatud haavad ja kartused. See oleks võinud olemata olla ent kahetseda pole pointi. Mis tehtud, see tehtud.

Meie vahel on olnud palju, mis siia blogiseinte vahele pole jõudnud ja mistõttu mind üdini feigiks peetakse. Suhteprobleemid ei ole asjad, mida ma tahaksin siin detailselt ja põhjalikult lahti laotada ning kõigiga arutada. Jah, mõnest probleemist võin ju kirjutada, nii üldises võtmes, aga muidu on suhe kahe inimese vahel minu jaoks niivõrd isiklik ja intiimne asi, et ei taha väga seda detailselt kõigiga jagada.

Hetkel ehitame me üles seda, mis meie suhtes veel nõrk on – usaldus, enesekindlus, suhtlemine. Mina kipun alatihti unustama, kui vedanud mul Geiduga on. Jah, ma vahel olen mõelnud, kas oli hea mõte uus võimalus anda? Vahel ma mõtlen, kas sellest saab asja? Kas meil on enam tulevikku, kui oleme korra juba lahku läinud? Ja siis ma mõtlen, milleks oma pead selliste asjadega vaevata? Las elu kulgeb omasoodu ning vaatame, kuhu ja kuidas me jõuame.

Me nääkleme viimasel ajal suht tihti ja seda just minu algatusel. Pole ka ime, kui olen selline inimvare, nagu siiani olnud olen – ebakindel, nukrutsen koduseinte vahel, midagi teha ei taha, kuskil käia ei viitsi… On äärmiselt tänuväärne, et Geit mind ikka veel välja kannatab. Minu tujusid, minu negatiivseid mõtteid, mind ennast.

Õnneks nääklemisi on võrdlemisi vähe, võrreldes suhte algusaegu, ja peamiselt läheb see sujuvalt huumoriks üle ent siiski. Tülitsenud ei ole me juba ammu… Ma mõtlen päris sellist, kus teineteisega ei räägita päevi ja ollakse nii hirmsalt solvunud. See jääb pigem sinna suhte algusaegadesse. Ning ka lapsed hoiavad tegelikult sellised asjad ära. Nende ees lihtsalt ei taha solvuda ja põrnitseda.

Kõige selle kõrvalt tean ma, et tema on minu jaoks see õige. Tema on see, kelle kõrval ma vananeda tahan. Tema on see, kes mind kõiges alati toetab, vahet pole, et me ei pruugi alati samal arvamusel olla. Tema on see, kes lihtsalt on siin olemas ja teeb kõik selleks, et ma ei peaks end iial üksikuna tundma. Me oleme harjunud üksteist armastama, me oleme sõltuvuses üksteisest, me ei oskagi ilma teineteiseta olla… Mina ei oska ilma temata elada. Üks päev tahaks kõik kuu peale saata, järgmisel tänan taevaisa, et ta on mulle sellise mehe eluteele saatnud.

Selline see meie suhe on – oma võlude ja valudega ent õhtuti uinume ikka teineteise käte vahel, hommikuti ärkame teineteise käte vahel. See, mis toimub päeval, seda nimetame teineteise kasvatamiseks. Õpime, oleme, kasvatame, naudime.

Lapsed on meie… öäk, kui imalalt see kõlab, armastuse viljad. Nad on muutnud meid veel lähedasemaks, veel armastavamaks, veel paremateks inimesteks. Ausalt, tänu lastele on meie suhe palju palju parem ja funim.

Meie suhe on perfektne just sellisena, nagu ta on seda hetkel.

10 thoughts on “8 aastat”

  1. “Me nääkleme viimasel ajal suht tihti ja seda just minu algatusel.”

    Kaks rida hiljem –

    “Õnneks nääklemisi on võrdlemisi vähe ja peamiselt läheb see sujuvalt huumoriks üle ent siiski. Tülitsenud ei ole me juba ammu… ”

    Mida?

  2. Me nääkleme viimasel ajal suht tihti ja seda just minu algatusel….
    …Õnneks nääklemisi on võrdlemisi vähe..
    Kumbat siis 🙊 Kogu tekst on nii vastuoluline 😳

    1. Ikka mõlemad on õiged, ühel jäi paar sõna vahelt ära, sorri 😀 oo, kogu tekst.. no lao lagedale, ära ole kitsi. 😀

  3. Ka mina arvasin, et olen oma mehega kokku loodud, kuni ta eelmisel nädalal mu maha jättis. Tean vaid, et mängus pole kedagi teist. Need süüdistused ja sõnad olid väga valusad, mille saatel seda tehti ning mida ka päevi pärast seda öeldi. Olen täielik inimvare ega suuda isegi koeraga jalutama minna, kutsusin õe külla, et tema seda teeks. Olen proovinud teada saada, aga mida rohkem uurin, seda rohkem solvanguid ma enda suunal kuulen ja selgust ei saagi. Tundub, et 3 aastasest armastusest on saanud vihkamine. Tülisid ja ütlemisi oli muidugi ka varem, kuid alati kinnitati mulle, et olen väga kallis ja mind armastatakse. Mees ise on väga muutunud, rahamured ja tööprobleemid on muutnud ta väga närviliseks, aga selle pärast minna lahku ning karjuda inimesele, kellega oled mitu aastat köis olnud, et ei armasta teda? Lambist?
    Hoidke uksteist, väärtustage iga paeva koos!

  4. Vastuoluline neh. Mul selgelt see viimane “suur igavene lahkuminek” meeles millele ka eraldi postituse pühendasid. Ma su asemel selliseid “kindel” postitusi ei teeks, sest sa pidevalt muudad oma põhimõtteid ning sõnad milles ühel hetkel oled 100% kindel…neid sõnu sa ka reeglina sööma pead.

    Aga palju õnne ja loodan, et kõik ka nii jääb🎀

    1. Ma olekski imestanud, kui su kommentaaris poleks mitte midagi negatiivset olnud. Ei saa ju midagi head öelda, ilma halvata. Tüüpiline eestlane. Aga tänks! 😀

  5. Hehe nii naljakas, maletan kuna olin ise tatikana Geidu vv ja suhtlesime seal kuniks ta ytles et on leidnud uue vv, oi kui kurb olin, vaatasin, et midavarki mis jane 😀 ja siiani te koos. Taieha nunnud:)

  6. Olgu Su tekst vastuoluline või mitte… ma isegi ei mõtelnud sellele.
    Mind köitsid Sinu sõnad üksteise kasvatamisest, muutumisest paremaks inimeseks läbi laste, kokkukasvamine, võlud-valud… Oskus näha suhtes selliseid varjundeid näitab vaimset arengut. Ükski suhe ei saagi olla läbinisti ninnu-nänni, erimeelsusi tulebki aga erinevus rikastab.
    Sa oled väga tubli ja julge, et oled oma elu nii palju avalikkuse ette laotanud. Jah, sellega kaasneb kriitikat, aga ma lugesin täna ühte mõtlemapanevat laused- teistele teeb haiget see, kes iseendaga rahul ei ole! Mõtle sellele järgmine kord, kui taas negatiivseid kommentaare saad ja lihtsalt lase nendel minna. Päikest Sulle ja Su perele. Kunagi, kui julgust kogun, siis tulen ja kallistan Sind, ei ela sinust väga kaugel 🙂

  7. Laura kommentaar on nii ilus ja õige. Olen temaga täiesti nõus. Postitus on ka armas, vastuolud või mitte. Palju armastamist ja koos kasvamist järgmiseks 80 aastaks! 🙂

Vasta Riin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga