Kuidas minust kuue lapse emme sai

Sponsoreeritud

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus ennast nii paljude laste emana ette kujutanud. Ja jah, ma tean, et nii paljudel naistel on veel rohkem lapsi, aga mul pole. Mul on kuus. Ja see on mingis mõttes jõhker. 😅

Sõbrannaga tuli ka siin üks päev jutuks, et kuidas naised mitme lapsega hakkama saavad ja ma ütlesin, et sa lihtsalt õpid hakkama saama. Mõtled küll, et kuidas, aga mina olen küll iga lapsega õppinud paremini kõike planeerima ja nendega toimetama. Eks omad rõõmud ja mured ikka on, aga see käib ju elu juurde.

Tänasest olen ma kuue lapse emme! Ma olen nii uhke! Nagu päriselt ka! Vau, Jane! Sa oled võimas!

Planeerima hakkasime Oliveri eelmise aasta kevadel ja üsna ruttu saime oma triibud ka kätte. Ma mäletan seda nii hästi, kuidas Haapsalu Hestiast saatsin sõbrannale pildi, et rasedustest püüdis kaks triipu kinni ja ma olen nüüd rase. Imelik lausa sutsu – see oleks nagu eile olnud.

Tegelikult plaanisime seda asja hoida saladuses nii kaua kui võimalik, sest Geit on mul see põdeja – mida küll see või teine ütleb või reageerib, kui samal ajal olen mina see, kellel on suva. Seni kuni teistele ei sünnita, polegi kellegi asi, mitu last sul on.

Ja ma ei tea, miks ma pean varjama sellist uhkust nagu seda on lapse saamine.

Aga, juba algusest peale oli teada, et tuleb keiser. Kui kaks keisrit juba olnud, siis väga ei lasta ise sünnitada. Mulle see sobis.

Esialgu pandi keisri päevaks 21.01, aga see tõsteti päev varasemaks. Pidin tulema 19.01 juba haiglasse – sain narkoosiarstiga arutada, mis narkoos tuleb, tehti KTG ja muidugi sain terve öö pabistada. No, nagu ikka.

Mul on viimase kolme rasedusega olnud vererõhk kõrge ja muidugi oli see ka nüüd laes. Kuigi no, mis siin imestada – arstis ja haiglad tekitavadki minus mega ärevust.

Öö möödus. Magada muidugi väga ei saanud. Esiteks juba seetõttu, et narkoosi viis polnud 100% kindel. Ma siin ju olen maininud, et kunagi on tehtud mulle keiser nii seljasüstiga (oled ärkvel samal ajal) kui ka üldnarkoosis ja esimesega oli mul nii hull kogemus, et mõte sellest, kus ma pean uuesti läbi elama sama asja, tekitas juba mega paanikat mu sees.

Agaa… keiser tehti siiski seljasüstiga. Ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Ma päris tõsiselt olen nii nii rahul, et narkoosiarst suutis ikkagi mind ümber mõtlema panna. Mitte midagi sellist, nagu ma kunagi läbi elasin keisri ajal, ei olnud. Jah, see raputamine ja sikutamine… tõesti, oli ebamugav, aga muud mitte midagi ei kaasnenud nagu varasema kogemusega. Täiesti üleelatav kogemus oli ja see, et Geit sai kõrval olla ja see, et ma sain Oliveri kohe rinnale ja teda näha – oeh, ma ütlen, ma olen nii rahul, et siiski sain ärkvel samal ajal olla, kui Oliveri minust välja võeti.

Seega, täna hommikul, 20.01, liitus meie perega Oliver. Täitsa pisike poiss – 3,6kg ja 51cm. Karjus nii mis kole, aga, kui emme juurde sai, rahunes kohe maha.

Nüüd oleme siin haiglas, puhkame, proovime kõiki vajalikke asju käima saada, et beebi kosuks, emme taastuks ja niimoodi me siin kulgeme.

Pean mainima ka seda, kui mõnus on seekord siin Viljandi haiglas olla – kõik ümberringi on nii toredad ja sõbralikud ja armsad ja abivalmid ja näha oli/on, et üritavad mu ärevust igatepidi maha tõmmata, mis oli ka meeletult tore ja suureks abiks.

Võtsime Geiduga seekord ka perepalati. Ma olen alati olnud peale laste sünde haiglas üksi. Geit on vahepeal külas käinud, aga enamasti olen üksi toimetanud ja ma olen nagu nii nii õnnelik, et seekord (ja see viimane kord 😅) ta mu kõrval enamus ajast on. See teeb kogu eelnenud ja järgneva palju pingevabamaks ja kuidagi hea rahulik on olla, kui abikaasa on kõrval. Ma tunnen ennast juba 299% paremini – vaimselt ja füüsiliselt.

Eks ma ise võtan ka seekord kõike max vabalt – ei stressa, kui piimajõed kohe ei voola, ei põe iga tühja tähja pärast ja olen avatud meelega. Küll kõik paika loksub! 🫶

Päris paljud kribasid, et ootavad Oliveri sünnilugu. See siis siin ongi see. Selline tavaline. Seekord tundub, et kõik läks ideaalselt ja täpselt nii, nagu südames soovisin. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole.

Aga mega võimas tunne on. Teisele sõbrannale ütlesin ka. Et nagu uus lehekülg oleks elus pööratud. Nagu ma suudaks kõigega siin ilmas hakkama saada. Väga äge! 🤍

Kommentaarid

  1. Liina says:

    Hurraaaa, palju, palju õnne!!
    Tere tulemast Oliverile!
    Mõnusat kooskasvamist ja rahu, ainult rahu!

      • Ema says:

        Mis teeb võimsaks see,et kuus last ???
        Laste number ei näita siin seda,et oled võimas .
        Või jagada oma elu meedias?
        Endal mul 8 last , saab ilusti hakkama isegi üksi . Aga ei tähenda ,et kohe võimas. Lapsed on meie elu õied mitte number !

        • Ik says:

          Nii sapine siis kohe. Minu arust on kõik emad võimsad! Aga olles ise ainult ühe lapse ema, imetlen ja kadestan ma väga neid, kellel rohkem lapsi. Ise lihtsalt ei ole seda tüüpi aga kui tore on lastel kasvada suures peres! Jõudu ja jaksu teile mõlemale!

  2. Rita Parts says:

    Appi, kui armas! Palju õnne Teile! Iga lapse sünd on imearmas, kui Ta oli oodatud perre!

  3. Ketu says:

    Hihhii 😀
    Minulgi 6 last ja ohh imet plikatirtsud pea ühe vanused meil ja veel lahedam ,et nimedki samad 🤣🤣🤣🤣🤣

  4. Merili says:

    Nii tore, et said kogeda midagi väga ilusat! 🥰
    Palju, palju õnne ja Vägev Naine oled!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari

Kuidas minust kuue lapse emme sai

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus [...]

10 kommentaari