***

8 kuud antidepressantidega

Oktoobri alguses olen antidepressante võtnud juba 8 kuud. Kui alguses ma sellest rohkem kirjutasin, kommenteeriti hästi palju võõrutamise teemal ja ma rehmasin käega, et jajahh, küll jõuab sellele mõelda, kuhu meil kiiret on, eks. Ja nüüd me siin oleme… Ravikuur kestab tavaliselt 8-12 kuud ning mu raviarst ei ole hakanud veel võõrutamisest rääkima. Õnneks. 😀

Laias pildis on muutused liikunud aina paremuse poole, mille põhjal võin öelda, et antidepressandid on väga palju aidanud mind – ma käin täna koolis nt. Ma toon selle välja, sest veel 8 kuud tagasi pidasin ma ennast mõttetuks olluseks, kellel ei olnud eesmärke, unistusi, ei teadnud, kes ta on, kus ta on, miks ta on. Lihtsalt eksisteerisin ja ootasin, et päev õhtusse veereks, st minu elu suurimaid eesmärke oligi päev õhtusse saata. Ja kui ma olin sellega hakkama saanud, oli see igati suur saavutus. Mitte, et täna see nii poleks. Ka täna on mul mõnel päeval tükk tegemist, et päev läbi saaks.

Ja see on ka igati okei, kui mõni päev ongi selline, kus ainus, mida sa teha suudad, on jääda ellu – see ju tegelikult ongi põhiline.

Mida ma nende 8 kuu jooksul taibanud olen? Kõik algab minust. Kuigi mulle vahel tundub, et see nii pole ja teistel inimestel/asjadel on oluline roll minus, siis absoluutselt see nii ei ole.

Ma olen nende 8 kuuga päris palju kasvanud ja ennast veel rohkem tundma õppinud.

Eks mul on ka nende tablettide võtmisega lappesse läinud – mul on lihtsalt nii imeline mälu. Olen endale meeldetuletuse küll iga päev samaks kellaajaks pannud, aga noh, isegi siis jääb vahepeal tablett võtmata – küll te sellest olete aru saanud mu sotsiaalmeedia postituste põhjal, haha. 😅

Ja kõige selle roosilise ja rõõsa kõrval on ka neid mustemaid hetki. Endiselt. Lihtsalt need ei ole enam sellised pikaajalised ja väljapääsmatud. Kui ma nüüd tunnen kurbust, ma elan selle läbi, ei tõrju eemale ja lihtsalt olen. Neid päevi on ka vaja, kus sa looteasendis diivanil nutad, armastusfilme vaatad ja 5l jäätist sisse õgid. 😀 Nüüd ma tean seda. Varem arvasin, et see ei ole kindlasti okei. On küll.

Elu on näidanud, et tegelikult olen ma täiesti tavaline inimene täiesti tavaliste emotsioonidega. Lihtsalt vahel on läinud väga lappama nende kurbade emotsioonidega, et on vaja kerget pushi ühe pisikese tableti poolt. 😀 Ma pole mõnda aega psühholoogi juures ka käinud ja vist isegi peaks minema.

Olen aru saanud, et mida suurem pinge, seda kergem on murduda. Mis on ka ju tegelt täitsa loogiline. Eriti minu puhul, kellel on üsna lühike süütenöör.

Tegutseda on vaja palju, sest kui koju seinte vahele jääda, siis kipuvad need depressiivsed mõtted kiiresti tulema – päris palju olen hakanud käima ja tegema.

Täna mõtlen ma kindlasti palju rohkem iseenda peale. St, et kui ma enne millegipärast seadsin ennast alati tahaplaanile, siis nüüd see enamasti on vastupidi. See tegelikult tuleb kuidagi nii iseenesest et ma unustan ennast ära, aga tegelikult on kõoge tähtsam hoida enda meel erksana, siis jõuad ka teiste eest hoolitseda. Kõlab veits isekalt, ma tean, aga see töötab.

Ja teine kord ei tasu üldse elu nii tõsiselt võtta. Vahel tundub elu palju raskem ja keerulisem, kui see tegelikult on. Ma nimetan oma antideprekat chillpilliks, sest tegelikult elu on ju chill. ❤

2 thoughts on “8 kuud antidepressantidega”

  1. Aga mina küsiks hea raviarsti soovitust…. Sest mul on ka vaja, kohe kriitiliselt vaja. Aga kogemus meditsiinisüsteemiga ei luba kuidagi seda esimest sammu teha 🙁

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.