Jipikajee! Krissu on juba 9-kuune. Jeerum, kuhu see aeg nõnda kiirelt tõttab?
Pidime täna viimast korda laulutundi minema, aga kuna ma avastasin, et kutt on nii tatine, jätsime minemata. Perearsti juures see-eest käisime ikka. Tavaline kaalumine, mõõtmine ja vereproov, mida tuleb anda, kui laps 9 kuuseks saab.
Egas need ilunumbrid enam nii palju ei kasvagi, juurde on võtnud 400g ja pikkust visanud veel 2cm jagu. Mulle millegipärast jäi meelde, et ta eelmisel korral kaalus juba 10,51 ja kui sellel korral samat numbrit kaalul nägin, mõtlesin kohe, et ok, nüüd on küll jama, ei võta kaalust juurde, aga ei, eelmisel korral kaalus 10,110.
Perearst uuris ka taastusravi kohta ning seletasin talle ära, et taastusraviarst ei pidanud seda võimlemist Krissu jaoks vajalikuks, mudis ja masseeris teda ning ka lihaspinget ei tuvastanud. Eks arst ise ka ütles siis, et noh, kõik tulebki omal ajal ja kontroll ei tee ju paha. Tõsi, ei tee muidugi.
Me oleme endiselt sealmaal, kus tahke toidu söömine on probleem ja seda just lusikaga. Ma nimetan seda lusikastreigiks. No ei taha ta lusikalt midagi võtta, pöörab pea ära, pigistab huuled hästi kramplikult kokku ja ei lase sööta. Panen sama jama lutipudelisse, võtab mõnuga. Ma muidugi pean ka hullult pigistama pudelit, sest katsu sa tillukese augu kaudu lapsele püreed sisse sööta.
Alguses proovime ikka lusikaga ja kui sellelt ei võta, siis pudelist. Nälga ei saa ju jätta.
Maitsetega on ta harjunud, sest pudelist võtab ta kõike ju ilusti. Ei tee teist nägugi. Eks tuleb ise järjekindel olla ja lusikat iga kord, kui kõht tühi on, enne tutvustada. Küll ta kunagi ikka sellest lutipudelist loobub, eks. 😀
Hambaid on nüüdseks tal kolm suus. Üks ülemine hammas tuli küll suure nutu ja tsipa kõrgema palavikuga. Teine hakkab juba vaikselt välja punnitama ja no Krissu tujudest on seda ka aru saada.
Krissu on meil nii tubli poiss, et eelmisel nädalal hakkas roomama, käputab vaikselt, läheb ise istuli, tõstab end põlvede peal üles. Lasimegi voodipõhja alla, sest avastab teine juba maailma üle voodi ääre. 😀 Ilmselt on see niisama kokkusattumis ja päriselt ta nii ei mõtle, aga ütleb emme, mämm ja atäh. 😀
Ma olen müügil näinud neid kotikesi, kuhu saab püree ise sisse panna ja siis laps imeb/sööb. Appii..ma ei tea kuidas neid nimetatakse.. tead küll, poes on ka need valmis pûreedena müûgil.. keerad korgi maha ja siis saab süüa. A kus ma neid täidetavaid kotikesi müügil nägin, ei mäleta
Ehk keegi kellel omal laps oskab öelda:)
Ma olen vist “aastaema” kui tal sama streik oli, jätsin söömis pooleli. Samas esimene laps ka ja ei tea neid nippe ?
Proovi näputoitu, kui lusikaga ei taha.
Juba proovinud 😀
Lutipudelist püree söötmine võiks jääda ikka sinna nõuka-aja pärandisse. Su laps on heas kaalus, mitte midagi ei juhtu, kui lased tal söömist õppida tavapäraselt. Üks lusikas enda kätte lapse söötmiseks ja teine lapsele endale ja alati anna võimalus ka käega süüa, kasvõi peoga putru süüa. Tahkest toidust keeldumise etapp käib arengu juurde. Lase lapsel õppida. Söö alati lapsega koos, las laps olla samas lauas teistega.
Muidugi ei ole praegu vaja ka igasuguseid tuubitoite ega kotikesi.
Kuidas saab see hirm lapse mittesöömise üle kolme lapse emal niiiii suur olla? Ei ole vaja last pudeliga sundtoita, ka toidust keeldumise oskus on eluks vajalik. Selles eas õpibki laps otsustamist ja seoseid – oo, mul on kõht tühi… näe, söök…. ma võtan ja söön…. hm, päris hea ja kõht saab täis. 9-kuune näljas laps peaks saama võimaluse oma käega võtta tüki leiba ja topsikese vett ja nii ongi.
Kust sa loed, et mul on suur hirm? 😀 Ma ise olen pime, ei näe
Lihtsalt riivas silma, ja see heaga òeldud , kas sa juuksurisse ei tahaks minna? Sul.on juukseotsad nii katki 🙁
Ma ise näen ka 😀