Kui emme eest hoolitsetakse hästi

Sponsoreeritud

Kui ma rauatabletti üks hommik võtsin, tuli Hendrik ligi ja küsis, mis roht see on ja miks ma seda võtan. Seletasin talle, et kuna emme sees kasvab väike beebi, siis emmel on vahepeal paha olla ja olen hästi väsinud ja et emmel jälle hea oleks ning poleks enam nii väsinud, pean rohtu võtma.

“Aa see teeb beebile head?” küsis ta kohe, imestunud näoga.

“Noh jah, ja mulle ka muidugi.” vastasin talle.

Ma olen siin vahepeal nii udupea, et unustan rauda võtta, aga ise samas halan, et koguaeg nii väsinud ja jõuetu ja aidake pliis, ma ei jaksa enam. Näiteks magan küll mingi 10h ööund, aga päeval teen ka 4h uinaku ehk enamus päevast magan maha.

Kui ma alguses rauda hakkasin võtma, tekkis hästi palju energiat ja jaksu, toas askeldada ja õues lastega möllata. Nüüd, kus ma vahepeal olen lihtsalt unustanud, jõuan vaevu tolmuimejaga toad üle tõmmata ja tunnen, et peaks väikese uinaku tegema.

Kasutan Krissu uinakuid alati ära ja magan ka samal ajal, pärast hea värske olla.

Täna hommikul peale eelkoristust lesisin jälle voodis, silmad vajusid kinni. Hendrik tuli minu juurde ja küsis, kas beebil on rohtu vaja, sest emme on nii väsinud jälle. Ma lasin siis tal oma rohud tuua, võttis pakist välja, andis lehe mulle, ma võtsin sealt tableti, ta pani karpi tagasi ja kohe hakkas mu veepudelit otsima. Tegi lausa korgi lahti ja ulatas mulle. Jõin ära. Pani korgi peale ja tuli tegi kõhule pai.

Mis nii viga elada, kui poisid nii hoolivad. Kahju, et nad seda hoolivust üksteise suhtes ei rakenda ja koguaeg kaklevad. 😀

Kristoferi ja mind poputavad hullult palju koguaeg, aga kui ma palun neil näiteks kalli teha, et ära leppida, siis on nagu “iuu, päris teengi ju!”. Nad muidugi ei ütle seda välja, aga umbes sellised näod neil on. Kodus üldse omavahel läbi ei saa, väljaspool kodu on nagu parimad sõbrad, aga muidu on nad mõlemad väga suure südamega lapsed. Nad hoolivad kõigist ja kõigest enda ümber ja näitavad seda ka välja. No v.a üksteise suhtes, nagu ma juba ütlesin. 😀

Ma iga päev tuletan vähemalt korra endale meelde, kui väga mul vedanud on. ❤️

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

5 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

7 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari