Kui emme eest hoolitsetakse hästi

Sponsoreeritud

Kui ma rauatabletti üks hommik võtsin, tuli Hendrik ligi ja küsis, mis roht see on ja miks ma seda võtan. Seletasin talle, et kuna emme sees kasvab väike beebi, siis emmel on vahepeal paha olla ja olen hästi väsinud ja et emmel jälle hea oleks ning poleks enam nii väsinud, pean rohtu võtma.

“Aa see teeb beebile head?” küsis ta kohe, imestunud näoga.

“Noh jah, ja mulle ka muidugi.” vastasin talle.

Ma olen siin vahepeal nii udupea, et unustan rauda võtta, aga ise samas halan, et koguaeg nii väsinud ja jõuetu ja aidake pliis, ma ei jaksa enam. Näiteks magan küll mingi 10h ööund, aga päeval teen ka 4h uinaku ehk enamus päevast magan maha.

Kui ma alguses rauda hakkasin võtma, tekkis hästi palju energiat ja jaksu, toas askeldada ja õues lastega möllata. Nüüd, kus ma vahepeal olen lihtsalt unustanud, jõuan vaevu tolmuimejaga toad üle tõmmata ja tunnen, et peaks väikese uinaku tegema.

Kasutan Krissu uinakuid alati ära ja magan ka samal ajal, pärast hea värske olla.

Täna hommikul peale eelkoristust lesisin jälle voodis, silmad vajusid kinni. Hendrik tuli minu juurde ja küsis, kas beebil on rohtu vaja, sest emme on nii väsinud jälle. Ma lasin siis tal oma rohud tuua, võttis pakist välja, andis lehe mulle, ma võtsin sealt tableti, ta pani karpi tagasi ja kohe hakkas mu veepudelit otsima. Tegi lausa korgi lahti ja ulatas mulle. Jõin ära. Pani korgi peale ja tuli tegi kõhule pai.

Mis nii viga elada, kui poisid nii hoolivad. Kahju, et nad seda hoolivust üksteise suhtes ei rakenda ja koguaeg kaklevad. 😀

Kristoferi ja mind poputavad hullult palju koguaeg, aga kui ma palun neil näiteks kalli teha, et ära leppida, siis on nagu “iuu, päris teengi ju!”. Nad muidugi ei ütle seda välja, aga umbes sellised näod neil on. Kodus üldse omavahel läbi ei saa, väljaspool kodu on nagu parimad sõbrad, aga muidu on nad mõlemad väga suure südamega lapsed. Nad hoolivad kõigist ja kõigest enda ümber ja näitavad seda ka välja. No v.a üksteise suhtes, nagu ma juba ütlesin. 😀

Ma iga päev tuletan vähemalt korra endale meelde, kui väga mul vedanud on. ❤️

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

3 kommentaari

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari