Kui emme eest hoolitsetakse hästi

Kui ma rauatabletti üks hommik võtsin, tuli Hendrik ligi ja küsis, mis roht see on ja miks ma seda võtan. Seletasin talle, et kuna emme sees kasvab väike beebi, siis emmel on vahepeal paha olla ja olen hästi väsinud ja et emmel jälle hea oleks ning poleks enam nii väsinud, pean rohtu võtma.

“Aa see teeb beebile head?” küsis ta kohe, imestunud näoga.

“Noh jah, ja mulle ka muidugi.” vastasin talle.

Ma olen siin vahepeal nii udupea, et unustan rauda võtta, aga ise samas halan, et koguaeg nii väsinud ja jõuetu ja aidake pliis, ma ei jaksa enam. Näiteks magan küll mingi 10h ööund, aga päeval teen ka 4h uinaku ehk enamus päevast magan maha.

Kui ma alguses rauda hakkasin võtma, tekkis hästi palju energiat ja jaksu, toas askeldada ja õues lastega möllata. Nüüd, kus ma vahepeal olen lihtsalt unustanud, jõuan vaevu tolmuimejaga toad üle tõmmata ja tunnen, et peaks väikese uinaku tegema.

Kasutan Krissu uinakuid alati ära ja magan ka samal ajal, pärast hea värske olla.

Täna hommikul peale eelkoristust lesisin jälle voodis, silmad vajusid kinni. Hendrik tuli minu juurde ja küsis, kas beebil on rohtu vaja, sest emme on nii väsinud jälle. Ma lasin siis tal oma rohud tuua, võttis pakist välja, andis lehe mulle, ma võtsin sealt tableti, ta pani karpi tagasi ja kohe hakkas mu veepudelit otsima. Tegi lausa korgi lahti ja ulatas mulle. Jõin ära. Pani korgi peale ja tuli tegi kõhule pai.

Mis nii viga elada, kui poisid nii hoolivad. Kahju, et nad seda hoolivust üksteise suhtes ei rakenda ja koguaeg kaklevad. 😀

Kristoferi ja mind poputavad hullult palju koguaeg, aga kui ma palun neil näiteks kalli teha, et ära leppida, siis on nagu “iuu, päris teengi ju!”. Nad muidugi ei ütle seda välja, aga umbes sellised näod neil on. Kodus üldse omavahel läbi ei saa, väljaspool kodu on nagu parimad sõbrad, aga muidu on nad mõlemad väga suure südamega lapsed. Nad hoolivad kõigist ja kõigest enda ümber ja näitavad seda ka välja. No v.a üksteise suhtes, nagu ma juba ütlesin. 😀

Ma iga päev tuletan vähemalt korra endale meelde, kui väga mul vedanud on. ❤️

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

A miks lahutus ei võiks lõbus olla?

Käisin eile sõbranna pulmas – mega äge oli! Ma muidugi siiani imestan, et mind kutsuti, [...]

10 kommentaari

Kuidas ma jälestan emotsionaalsust

Issand kui vabastav, et ma saan sellest nüüd mittesalaja rääkida. 😀 Kohe rohkem motivatsiooni oma [...]

4 kommentaari

Mis siis päriselt toimub?!

Ma postitasin eile instagrami üsna kentsaka pealkirjaga foto ja tekitasin sellega korraliku segaduse enda järgi, [...]

23 kommentaari

Kuidas raha tuulde loopida

Ma siin üks päev puhtjuhuslikult avastasin, et kaks aastat on juba möödas sellest päevast, mil [...]

5 kommentaari

Kuidas me edaspidi siin ainult õhust elame

Jah, tänasel päeval oleme omadega kahjuks sealmaal, et… kavatseme edaspidi enamus ajast õhust ära elada… [...]

3 kommentaari

Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???

Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või [...]

Kuidas suhtes kõik nii iseenesest mõistetav ikka on

Ma pean selle lõpuks “kaelast” ära kirjutama, muidu tuleb uus elu ja mälu peale ja [...]

14 ja 2

Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa [...]

2 kommentaari

See on nüüd läbi!

Aeg on asjad pakkida ja need lõplikult kodust välja visata/põlema panna, sest kool on nüüd [...]

1 kommentaar