ükskõiksus on halb asi!

Minul on elus mitmeid perioode. Kohe väga mitmeid! Ühel perioodil olen ma absoluutselt kõigega rahul ja õnnelik. Teisel perioodil olen ma meeletult kurb ja selline tuim ning kolmandal perioodil olen ma kõigega rahul ja õnnelik, kuid samas on mul peaaegu kõigest jumala savi. Ja ma tean, et ükskõiksus on halb. Eriti minu puhul. Kui inimesele ikka ei lähe midagi korda, siis.. on midagi valesti. 

Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et ma tahaksin, et minu küljes oleks nupp, millele saaks vajutada ja ma saaks tuimalt võtta kõike negatiivset ükskõikselt. Ja nüüd, kui see nii on, siis.. siis ma ka ei ole rahul. Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal toimub, aga ma võtan kõike halba, mis siia kommentaariumi tuleb, rahulikult ja ükskõikselt, isegi viskan nende inimeste üle nalja. Aga seda mulle pole õpetatud. Õpetatud on mulle seda, et kõiki inimesi peab austama. Seda, et targem annab järele. Seda, et seinaga pole mõtet vaielda. 

Mida ma tahan veel öelda, on see, et teie, minu kallid lugejad, olete mulle väga tähtsad. Ma olen vist kiviajast saadik korrutanud, et ma ei ole ülbe ja kuri ilma põhjuseta. Ma pole kellegagi kuri ja ülbe tegelikult, aga kui sa tuled siia oma negatiivsust välja pritsima ja ainult selle poindiga, et minus halba tunnet tekitada, siis ma lihtsalt pean samaga vastama. Mitte, et ma pean vaid see on loomulik liigutus minu puhul. 

Pole mingi uudne nähtus, et inimesed anonüümsena on sellised sõnakunnid, et karp vajub lahti, seega pikemat juttu ma ei tee. Samuti ei hakka ma halama ja nutma, kui pahad te, anonüümsed negatiivitarid (see sõna just hüppas pähe 😀 ah savi). Ma tean, et teil on vaja millestki või kellestki toituda, aga kui ma teile samaga vastan, ärge kukkuge kohe mölisema ja nutma, kui ülbe ja uhkust täis ma olen. 😀 Kohati on seda naljakas vaadata- teie tulete möllama siia ja kui ma ülbe või ükskõikne olen, siis kukute kiunuma, kui paha ma olen. 

Ärge otsustage minu isiksuse üle selle järgi, kuidas ma negatiivsetele kommentaaridele vastan. Kui te soovite mind tõesti tundma õppida, siis kribage mulle postkasti. Te veel üllatute 🙂

Kommentaarid

  1. Anonüümne says:

    Väga ilus pilt lõpus 🙂 Tahtsin veel küsida, et kuidas autokoolis läheb? Pole ammu selleteemalisi postitusi aga no pole olnud aega väga lugeda ka ise samuti autokoolis. 😀

  2. Jane Almers says:

    Aitäh!
    Ma kuskil just kellegi küsimusele vastasin pikemalt kommentaariumis selle autokooli teema kohta. Ma jätsin selle poolikuks. Sellel lihtsal põhjusel, et mul puudub vajalik aeg. 🙂 Aga kui elus rahulikum aeg, siis jätkan 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari